Eesti Klubi

Eestluse kestmiseks ja edendamiseks

Kategooria: Uudised (Leht 1 - 2)

Tõeotsija Malle Salupere viiskümmend aastat kestnud kiindumuse kiituseks

Tekstilõigud kompileeris ja mõttekorje teostas Jaak Uibu, jaak.uibu@mail.ee


Viis aastakümmet tagasi kohtasin Malle Saluperet üsna sageli, ikka siis, kui juhtusin kõndima koos oma unustamatu juhendaja Akivo Lenzneriga Tartu südalinnas. Malle Salupere töötas sel ajal ülikooli peahoones teadussektoris muusikamees Eugen Kaitsa juures, millega seletub vastastikune huvitatus minu juhendajaga. Mäletan Mallet särava naisterahvana, kes sütitas jutuajamistes vastastikku rõõmsa meeleolu, hoolimata raskest okupatsioonirežiimist meie ümber, peal ja all. Seda ei saa mitte meenutamata jätta, kui minu kätte juhtus Malle Salupere tõlgitud toekas raamat „Kirjad Karlova mõisast“, Ilmamaa, 664 lk, 2019. Salupere ütleb, et Bulgarin oli esimene kutseline ajakirjanik ja kirjanik Venemaal, nii nagu Jannsen eestlastel.

Kapitaalse raamatu kapitaalsest saatesõnast saame ammendava ettekujutuse nii autorist – poola rahvusest vene kirjanikust, ajakirjanikust ja Karlova mõisaomanikust Faddei Bulgarinist (1789-1859) kui ka tõlkija viis aastakümmet kestnud ja asjaolude poolt katkenud huvist selle isiku suhtes. Kui kuuekümnendatel/seitsmekümnendatel aastatel ei võimaldatud Malle Saluperel uurida keelatud Bulgarinit, siis pool sajandit hiljem tõlkis ta oma väljavalitu kirjutised eesti keelde, luues eestlastele juurdepääsu selle peaaegu estofiili loomingule. Olen aastaid mööda käinud Faddei Bulgarini hauast Raadi kalmistul ja alles peale kõnesoleva raamatu lugemist oskan nüüd peatuda hauasamba juures. Saan mõelda, et Faddei Bulgarin sündis paar nädalat enne Vigala õiguse väljakuulutamist, mis langes täpselt Bastille`i vabastamispäevale. Aga tema pojapoeg võttis osa Vabadussõjast Balti pataljoni koosseisus.

Eesmärgiks käesoleva artikli kirjutamisel ei ole arvustada raamatut, vaid hoopis kasutada selles sisalduvaid eestlaste ja nende naaberrahvaste objektiivseid kirjeldusi uue väärtusliku teabena mineviku koha. Ma ei tea, kas oskan sellele materjalile tuginedes osaliseltki vastust saada sündinud imele – nelja/viie inimpõlve jooksul 19.sajandi alguse orirahvast 20. sajandi esimeses veerandis riigirahvaks. Seepärast kutsun appi huvilisi. Lähtepunktiks on haritud, usaldusväärse ja erinevate rahvaste suhtes heatahtliku Faddei Bulgarini raamatust võetud kirjakatked. Need kajastavad sündmusi ja kirjeldusi 19. sajandi esimesel poolel.

Tšuhnaad, lk 43-44

Tšuhnaad, nagu teada, ei ela majades, vaid rehielamutes. Selles osas, kus köetakse vilja kuivatamiseks ahju, elab talviti pere, aga küünis, kus pekstakse vilja, asuvad koduloomad, alates lehmast kuni juutide ja muhameedlaste põlualuste loomadeni. Korstnat pole, aken on peopesa suurune! Tihe suits täidab ruumi ja sellest pääsemiseks tuleb istuda põrandale, räpaste laste, põrsaste ja vasikate keskele. Viimaseid hoiavad tšuhnaad peaaegu rohkem kui oma lapsi! Inimesi on igal pool palju, sest ühes rehielamus elab ühe pere kolm põlvkonda vanaisast lastelasteni koos sulaste ja teenijatega. Hais on talumatu ja muldpõrandal on samasugune pori nagu õues. … Tšuhnaade laste suremus on kohutav ning rahvastikukasv … aeglane. Elatanud inimeste seas on palju pimedaid. Hullemini ei ela kamtšadaalid, laplased ega eskimod – ja seda keset saksa haritust!

Eestlased, lk 366

Kuid ärge arvake, et eestlased, kes oma eluviisidelt ja välimuselt meenutavad Hea Lootuse neeme pärismaalasi, on niisama metsikud ja harimatud nagu noodki. Ei! Kõik eestlased oskavad oma emakeeles lugeda ja kirjutada, neil on põhjalikud arusaamad religioonist, nad on usualal püüdlikud, kuulavad meelsasti jutlusi ja arutlevad põhjalikult asjade üle, mis ei ületa nende haridustaset ja puudutavad nende heaolu.

Eestlaste loomulik mõistus, olles leidnud oma võimete arendamiseks uued vahendid kirjaoskuse kaudu, on pöördunud abstraktsete asjade poole, mis on tema südamele lähedased ja armsad – need on usk ja tema seisuslikud õigused. … Igaüks neist tahab elada nõnda, nagu elasid esivanemad, ja sakslastele alistudes või venelaste seas elades sunnib eestlane neid tema keelt ära õppima, sest ta põlgab iga võõrast keelt.

Eestlased, lk 370

Eestlane austab oma isandat, alistub võimudele, täidab endale pandud kohustusi, kuid ei hakka heast-paremast iga vastutulija ees mütsi maha kiskuma; ei luba igal frakki kandval kergatsil end sõimusõnadega teotada või hoopidega kostitada. Eestlane on oma hulluseni küündivas vihas hirmus, kuid vihastub ainult siis, kui talle ülekohut tehakse; ta töötab ainult nii palju, kui on kokkuleppes ette nähtud, mistõttu teda peetakse tigedaks, kangekaelseks ja kättemaksuhimuliseks.

Eestlased, lk 607

Eestlased erinevad lõbusatest ja teravmeelsetest lätlastest, nende tantsud meenutavad karude tammumist ja laulud kaeblikku origamist. … Siiski on eestlased loomult andekad, mis vajab vaid äratust. Paljud neist on haritud ja edasijõudnult kolivad nad enamasti Peterburgi või Moskvasse. Neist on tõusnud ka mitu kindralit nagu Michelson ja Eriksson. … Eestlaste kindel iseloom, mis haritute puhul muutub püsivuseks, annab neile silmad ette mitte ainult lätlaste, vaid isegi venelaste puhul seal, kus vajatakse kannatust.

Eestlased/soomlased, lk 484 – 485

Karl XII parimateks sõjameesteks olid soome laskurid ning eesti grenaderid, aga ka meie ajal on soomlased kuulsad oma vahvuse tõttu ning mitte ükski meie polgukomandör ei nimetaks eestlasi argadeks. Pealegi on nad ausad ja töökad, mida võivad kinnitada kõik Eestimaa mõisnikud. … Meie eesti soost rentnike ja mõisavalitsejate seas on üsna palju haritud ja arukaid inimesi, ning meie, Eesti ja Liivimaa mõisnikud loodame, et viiekümne aasta pärast võrdsustuvad meie maainimesed (kes kõik on kirjaoskajad, tunnevad kohalikke seadusi ning katekismust) Euroopa haritumate riikide maarahvaga.

Mingi pärimus, lk537

Talupoegade seas liigub mingi pärimus, et kõik saksad hävitatakse ära. Aleksander I mälestust austatakse hardalt ja nimetatakse teda Jumala – s.t. pühaks -, kuid räägitakse, et saksad ei lubanud nende vabadust kinnitada.

Lätlased, lk 50

Lätlased on tšuhnaadest sada korda arukamad, haritumad ja seltsivamad, ning väärib märkimist, et nad ei abiellu tšuhnaadega kunagi. Lätlased on ilusad inimesed, nende naised on eriti veetlevad: lätlannade seas leidub tõelisi kaunitare. Lätlased elavad akende ja ahjudega majades, mis on kaunis puhtad, ja riietuvad korralikult, eriti naised. … Lätlased nagu ka tšuhnaad, ei ela külades, vaid üksikmajades, igaüks oma põllu peal.

Lätlased, lk 369

Lätlased elavad selles Liivimaa osas (Riia ja Tartu vahel) suurtes majades vastavalt suurte akendega. Maja on enamasti jagatud kolmeks osaks. … Lätlased elavad eestlastest paremini ja puhtamalt, riietuvad kenamalt ja jõukamalt. … Lätlased on töökad, kokkuhoidlikud, taibukad kauplemisel ja kasutavad igal võimalusel oma toodangut sularaha eest müüa. … Lätlasi võib liigitada kõige kaunima inimtõu hulka: neil on ilmekad ja meeldivad näod. Ma pole kusagil kohanud nii palju kaunitare kui lätlannade seas. … Võib kindla peale öelda, et lätlaste ja eestlaste välise ilu suhe on 10 : 1.

Soomlased, lk 132

… soome sugu rahvaste karakter: nad on sünged, seltsimatud, armastavad eraldatust, elavad peredena ega ehita kunagi linnu või suuri külasid. Mets ja vesi on soomlastele eriti külgetõmbavad ning ta on vaid siis rahul ja õnnelik, kui saab elada metsas suure järve kaldal. Iidsetel aegadel allusid nad hõimuvanematele, aga neil pole kunagi olnud valitsejaid. … Sedavõrd, kuidas Rootsis arenes haridus ja ühiskonnakorraldus, levitasid nad seda võimalust ka päriselanike seas. Kuid haridus ei tunginud eriti päriselanike massidesse, sest neil oli kaasasündinud vastumeelsus kõigi võõraste vastu. Vaid religioon juurdus sügavalt soomlaste südames ning ainult pastorid on tugevasti meeli mõjutanud, rääkides pärismaalastega nende oma keeles. See on ainus moraalne võim, mida soomlased tunnistasid sisemises veendumuses.

Valgevenelased, lk 439

Palun jumalat, et ta eraldaks Valgevenemaale kas või kümnendiku Liivimaa korrastatusest, haridusest, säästlikkusest ja majandamisoskusest, vastutasuks aga saadaks Liivimaale kas või sajandiku valgevenelaste heasüdamlikkusest ja külalislahkusest.

Haridusest, lk 439

Haridus sünnitab vabriku- ja manufaktuurse tegevuse, parendab põllumajandust, avab uusi teid kaubandusele, ning toob inimest õilistades ta välja häbistavast unelusest. Hariduseta ei too mis tahes algatused, arendusplaanid või headtegevad abinõud oodatavat kasu, sest esiteks on vaja, et inimene mõistaks head sihti, teiseks, et ta oskaks ellu viia häid kavatsusi.

Köögitüdruku sotsiaalne mobiilsus, lk 476

… meil on Peterburis siin juba ammu terve naishõim, kes on igasugusest meeste võimust vaba, kes juhib ligi kolmveerandit kogu Peterburist; hõim, kes valitseb köökides … Selle hõimu moodustavad tšuhnaa köögitüdrukud. … Isegi kui ta pole ilus ega väga noor, võib kolde juurest jõuda Fortuuna templisse. Algaja köögitüdruk teab seda ja andub sageli unistustele, kuni supp keeb või praad küpseb. … Ilma köögitüdrukute abita oleks peremees-meister kurt ja tumm, ning mis veel hullem – saaks kolm korda päevas petta meie nutikate putkakauplejate, lihunike, aedviljamüüjate ja jahukaupmeeste käest. Niisiis tuleb peremehel tahtmatult sõltuda oma köögitüdrukust. … Viimaks muutub sõltuvus harjumuseks, harjumus aga teiseks loomuseks ja kui peremees-meister või poolkaupmees ei leia võimalust oma köögitüdruku-sõltuvusest välja rabeleda, lõpeb lugu sellega, et köögitüdrukust saab maadam lukksepp või sepp, või isegi kaupmeheproua … Mõnikord võib koldeleegiga soojendatud õlgadele langeda ka aadlikukeep. … Töökale väikeametnikule on trahteris käimine kallis, ta palkab tšuhnaast köögitüdruku, kes teda toidab, peseb, riietab, hooldab ja kammib, hellitab ja kannustab, ja lõpuks … Köögitüdrukust saab Tema Ausus, Tema Kõrgeausus ja nii edasi.

Märkus Malle Saluperelt, lk 444: Hakkaja ja ettevõtliku Peterburgi köögikuninganna portree on Bulgarinil küll utreeritud, kuid mitte välja mõeldud. Vene impeeriumi luterlikes provintsides – Eesti- ja Liivimaal ning Soomes – valitses üldine kirja- või vähemalt lugemisoskus, mis andis teenistust otsivatele naistele ja tüdrukutele suuri eeliseid. Sunnismaisus polnud ka pärisorjuse ajal, eriti naiste puhul, oluliseks takistuseks, sest töölubade ehk nn. passide saamine polnud neile keeruline, ja töölubasid sai alatasa pikendada. Maaperedes oli ju pidevalt töökäte ülejääk.

Tallinn, lk 405

Ma tõesti ei tea, kas peaksin teile soovitama omal jalal Tallinnas jalutamist! Sillutis on kohutav, pealegi pesemata ja sugemata nagu tšuhnaa tüdruk Võru ümbrusest. Ringsõit ekipaažiga pole mitte ainult hullem, vaid peaaegu võimatu. Kui kaks ja pool sõidukõlblikku tänavat välja arvata, on ülejäänud tänavad nii kitsad, ebatasased ja kõverad, et teil tuleb keerutada ja ronida nagu teokarbis. Kitsas, umbne, räpane ja pime – kuid pilkuköitev. Jumala eest, köitev! See on nagu romantiline kirjandus … Tervik on ikkagi veetlev ja meeldiv.

Tartu, lk 335

Majade ilu, tänavate puhtuse ja laiuse poolest võib Tartut nimetada miniatuurseks Peterburiks. Kreeka-katoliku peakirik on seest toredasti kaunistatud ja sama kaunis on ka keskaegne kreeka arhitektuur. Ülikoolihoone on Peterburgi ülikoolihoonest majesteetlikum ja ilusam. Luteriusuliste Jaani kiriku gooti arhitektuur pakub teda ümbritsevate uute hoonete tagapõhjal meeldivat vaheldust. … Linna raekoda, ilus ja suur hoone, meenutab oma stiililt krahv Rastrellit, Peterburgi Talvepalee ehitajat.

Tartu, lk 463

Tartu on ainulaadne linn noorsoo harimiseks, kes laseb end suurtes linnades eksiteele viia igal sammul esinevate võimaluste ja lõbustuste kaudu. Kui noormehel on vähegi võimeid ja õpitahet, siis leiab ta siin eneseharimiseks kõik võimalikud vahendid. Tartus ei kalluta miski teda kõrvale ja kui ta on vähegi uudishimulik, siis köidab iga ülikooliloeng ja iga raamat teda sada korda enam kui meelelahutused. Seepärast on siin ka õpetamine ja õppimine edukad.

Jaak Uibu ÜLESKUTSE:

EW-100 juubeliga seotud honoreeritud väljaanded jätsid ühe elutähtsa küsimuse püstitamata – kuidas oli kujunenud sajandi jooksul see rahvas vaimselt ja füüsiliselt, kes võitles ja võitis Vabadussõjas? See küsimus tekkis lugedes Faddei Bulgarini raamatut „Kirjad Karlova mõisast“, mis käsitleb muuhulgas Liivimaa ja Eestimaa olusid XIX sajandi esimesel poolel. On muidugi teisi ajalooallikaid (näiteks Adam Olearius juhatab meid ligi 400 aasta tagusesse Eestisse), kuid need pigem kinnitavad kui lükkavad ümber Faddei Bulgarini raamatus antud teavet, seepärast piirdun siinjuures vaid ühe kompaktse allikaga.

Uskudes kollektiivse intellekti jõusse ja tunnustades tõlkija/kommenteerija Malle Salupere tööd, palun vabas vormis ja järjekorras kirjutada siia juurde need tegurid ja sündmused, mis aitasid nelja/viie inimpõlve jooksul 19.sajandi orirahvast 20. sajandi esimeses veerandis oma riigiga rahvaks. Otsime siis vastust Toompea Haridusseminari eestvedamisel rahvaalgatuslikult. Hiljem saab kogunenud materjali korrastada ja tõele läheneda. Saab teada ehk Eesti kestmiseks vajalikke tegureid. Teel orirahvast riigirahvani saja aasta jooksul on olulisemaid ja vähemolulisi soodustavaid tegureid/sündmusi, mis on vastastikuses toimes ebasoodsate asjaoludega. Osa neist soodustavaist on fataalse tähendusega, ilma nendeta ei oleks riigirahvaks saamine õnnestunud. Mis need on? Seda teavet on vaja edasikestmiseks.

Arvan, et eesti rahvast on ajaloos vältel piisavalt palju hävitatud ja alandatud, aga üldjoontes on ajalugu lihvinud tema loodushoidliku mõttelaadi, patsifistlikku inimväärikust, perekonnakesksust ja õigluse taotlemist suhetes naaberrahvastega. Kui ta saaks nendes valdkondades olla eeskujuks teistele rahvastele, siis on tal võimalust jätkata rahvusena. Aga kui maailm hävib homme? Peaks olema meelekindlust, nagu Martin Lutheril:  „Kui ma tean, et homme on viimnepäev, siis täna ma istutaksin õunapuu“.

Idee autor Jaak Uibu, 12.02.2020, ka hiljem on üleskutset täiendatud


Küllo Arjakas üllitas Postimehe artiklis Louis-Antoine Lèouzon Le Duci mõttetera raamatus «La Baltique», Pariis, 1855, lk 538. „Kas Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa saavad tagasi oma muistse rahvusliku iseseisvuse või nad hääbuvad  moskoviidi assimileeriva turmtule all?“


Juba 1905. aastal kirjutas Juhan Liiv Tartu närvikliinikus, kus ta oli Juhan Luiga hoole all: „Ja nõnda on lugu ka Eestis
ja nõnda on elu kiik:
ükskord – kui terve mõte –
ükskord on Eesti riik!“

Sel hetkel, mil iseseisva riigi väljakuulutamiseni jäi 13 aastat, ei uskunud veel keegi omariikluse võimalikkusesse. Aga kui saame, oleme ja jääme terveks, oleme võimelised uskumatuteks tegudeks ja saavutusteks, kui Jumal aitab …


Jaak Uibu poolt nähtud tegurid ja sündmused: Allpool teen proovi, kas suudan enda püstitatud ülesannet ise täita. Kogen, et võtmesõnadest ei piisa, aga ehk see õnnestub võtmelausetes. Siin nad alljärgnevalt on, kuigi loogiliselt ehk sidumata ja ajalist järgnevust järgimata.

* Ilmselt on Eesti iseseisvumise puhul tegemist väga paljude soodustavate tegurite kokkusattumisega, milliseid püüan esile tuua.

*Väärtuste ja teaduse/tehnika arengusuundumustest maailmas renessansist tänapäevani saab konstanteerida väärtuste [kristlike väärtuste] allakäiku ja teaduse/tehnika võidukäiku. Nende trendide ristumine, s.o. tasakaalufaas langeb XIX sajandisse – usk andis inimestele lootuse ja teaduse edusammud näisid taeva annina. Seega vaimse keskkonna mõttes olid olud rahvuse arenguks soodsad. XX sajandil algas teaduse võidukäik: loodi enneolematud vahendid inimelu hävitamiseks, uue elu vältimiseks ja üldse meie elu kujundamiseks, nende areng vabanes kristlike väärtuste kontrolli alt. XXI sajand tõi kaasa tehnikakultuse.

*Eesti geograafiline asend, kolmest küljest vesi; erinevalt näiteks Ingerimaast, mis on kõigist külgedest avatud sissetungile ja vägivallale.

* Kapitalismi areng 19. sajandil ja 20. sajandil viis jõukuse kasvule, see omakorda aitas edendada hariduselu.

*Suur sündimus tagas rahvaarvu suurenemise, hoolimata väljarändest tingitud rahvastikukaost. 1800.a. oli rahvaarv 500 tuh., see kahekordistus 100 aastaga. 1911a. oli see 1 086 999 inimest. Toimis looduslik valik, sündimuskontrolli ega tervishoiusüsteemi ei olnud. 1.01. 2019 oli eestlaste arv 907 628 (ESA).

* 19. sajandi esimesel poolel anti välja Eesti- ja Liivimaal mitmed talurahvaseadused, mis järk-järgult leevendasid eestlaste õiguslikku ja majanduslikku olukorda. Näiteks 1819. aastal hakkas Liivimaal kehtima talurahvaseadus, millega kaotati pärisorjus, mida tähistati 1869. aasta Üldlaulupeoga. Eraõiguslik Vigala Õigus oli kui prelüüdium talurahvaseadustele. Kui tihedalt oli nöör eestlase kaela ümber, seda väljendas Roseni deklaratsioon (1739): talupoeg  on juba maa vallutamisest alates  pärisori; mõisnikul on õigus talupoega pärandada ja müüa.

* Kartulikasvarus tagas, et suurt nälga enam ei olnud.

* Maanälg ja selle vajaduse rahuldamine maareformiga.

*Eestlaste eneseteadvus suurenes ärkamisajast alates, kuid veel 19. saj. lõpul Helsinki Ülikooli professor Eemil Nestor Setälä hoiatas sajandivahetusel Aino Krohni, et ta ei seoks end Oskar Kallasega, sest eestlased on hääbuv rahvas.

* Hariduse edenemine 19. saj. keskpaigast kuni oma intelligentsi tekkimiseni sajandi lõpus. Mitmekülgne teadusmees Walter Rand ütles 40 aastai tagasi Tartu Ülikooli aastapäeval NY Eesti Majas: „Kui Eestimaa pinnale, saatuse tahtel, poleks rajatud ühtegi ülikooli kuni käesoleva sajandini, siis poleks meil eesti kultuuri sellel tasemel nagu nüüd, poleks me võimelised olnud rajama Eesti Vabariiki.“

* Rahvale kaasa tundvate pastorite ja estofiilide tegevus, eriti kirjutised, nende kaugtoime.

*Venemaa haridusminister ei lubanud külakoolmeistritele vabastust sõjaväeteenistusest, kuigi sellega olid nõus siseminister ja sõjaminister, mistõttu neist kujunes suuresti Esimeses Maailmasõja lahingutes eesti ohvitserkond.

*Petrogradi eestlaskonna (u. 60 000) ja eesti sõjaväelaste meeleavaldus 8. aprillil 1917 Eesti talurahva vabastamise mälestuseks, mis andis tõuke 12. aprillil Ajutise Valitsuse poolt Autonoomse Eestimaa kubermangu moodustamisele.

*Eestlaste kui igapäevase kehalise tööga harjunud inimestel oli füüsiline ettevalmistus sõjaks, iseäranis Vabadussõjaks.

* Hirm punaste kui rüüstajate ja vägivallatsejate ees sundis mehi minema Vabadussõtta oma kodu ja peret kaitsma.

* Rahvusvaheline abi Vabadussõja otsustavatel hetkede, eriti vennasrahvalt soomlastelt.

* Rahva ja rahvajuhtide patriotism Vabadussõjas. Ettevaatamatu oleks midagi põhjendada alateadvuse kaudu (patriotism, eneseteadvus jt), kuid poleks õige ka selle tähtsust eitada. Igatahes näib, et palju soovimatut on tulnud alateadvuse kaudu orjaajast kaasa tänapäeva.


Vastaja A.S.

Seda on väga huvitav teada. Ometi tundub või on isegi kindel, et see tugineb arvamusele või juhuslikele tähelepanekutele. Materjal analüüsiks ja järelduste tegemiseks võib olla vähene. Sellest ajast peale on kogu lugu väga palju muutunud. Huvitav on see, et Bulgarin võrdleb või kirjeldab eri rahvusi ja nende iseloomu üsnagi julgelt, halastamatult ja andestamatult. Ka Tartu ja Tallinna võrdlusel on raske  ajastute loomuse surve, mis võib küll olla õigesti tähele pandud, kuid seda tänapäeva ei saa kanda, ka osaliselt mitte. Kuna see algmaterjal on vägagi mahukas, siis tasuks seda lugeda, eriti noorematel inimestel. Või minust aastakümme noorematel, kellel on loodetavasti veel aega mõelda. Kuigi järeldamise oht puudutab just noori, kellel on kogemuse pagas väiksem. Aga ohtlik pole see kellelegi. Ma ei tea Bulgarinist ikkagi midagi. Kas ta võimendab nii head kui halba? Vaesus ja orjus jms muidugi ruineerib iga rahvust ja iga üksikut inimestki. Kui mõelda viimase 30 aasta muutusi, siis tundub küll, et miski, mis lahutas ja lõhestas eesti rahvast, on kandunud tänasesse päeva, kuigi muutunud kujul. Hea on see, et vastuolud ei jõudnud kunagi verevalamiseni ega ja juriidilise repressioonini. Aga tõrjumist ja hukkamõistmist oli. Võimalik, et seegi mahub või on mahutatav tšehhide lustratsiooni raamidesse

Vastaja E.L.

Loomulikult on meiega juhtunu suur ime. Alati, kui meie häving tundub möödapääsmatu, tuleb mingi ime, mis meid päästab. 1. Üle-eelmise sajandi keskel alanud Aleksander III massiivse venestuskampaania lõpetas võimuvahetus tsaari õukonnas. Eestlaste n.-ö. ärkamisaeg sai võimalikuks vaid tänu venestamisaegsele tülile Al. III õukonna ja Balti aadelkonna vahel. Venelased ässitasid meid sakslaste vastu ja sakslased jälle venelaste vastu. Sellest vastasseisust sündis meie rahvuslik maailmapilt ja tung iseseisvuse suunas. See teostus tänu juutide soovile kärpida Vene impeeriumilikku mõttelaadi ja selle võimalusi taassünniks. 2. Läinud sajandi algul lõpetasid meile hukutavaks muutuva impeeriumi I maailmasõda ja USA-st ning Euroopast väljakurnatud impeeriumisse imbunud juudi marurahvuslastest enamlased. 3. Stalinistide tapamasina peatas saksa armeegrupi Nord kiire liikumine üle meie ida suunas. 4. Teistkordselt peatas stalinistliku terrori sisevastuolud Kremlis ja Stalini (surm) tapmine. 5. Aga midagi eesti rahva ajaloos ohtlikumat ja enneolematumat juhtus augustis 1992. Toona me ei teadnud, et põgenesime rahvuste vanglast rahvuste tapalavale. Et ostsime pileti Titanicule. Ehk nagu ütles Rudolf Rimmel: “Euroopa Liit on rahvaste kalmistu. Eesti rahvas – valmistu.” Kui me kõigi siin elavate venelastega ei asu võitlusse globalistide vastu, pole meil (ka siin elavatel venelastel) püsimiseks mingit lootust. 


* Läbi mitme vaheisiku on siiani kandunud Hardo Aasmäe sõnad, mis pole vist kunagi kirjalik tekstini jõudnud: „Maailmas on vaid kolm riiki, kus pole olnud rahvusesisest klassiühiskonda – Eesti, Läti ja USA“.


Vastaja J.O.

* Usun, et praeguse Eesti intelligentsi seas on peaaegu igal perel olnud oma esiisadest ja esiemadest valgustustöö tegijad 19.-20.sajandil. Nad kõik suurt tööd meie ärkamisajal, olid koorijuhid ja rahvavalgustajad, rahvaluule kogujad, rahvaviiside ülesmärkijad oma valdades-kihelkondades, laulupidudel osalejad ja võistulauljad. Nii ehitatigi üles rahvuslik kirja- ja muusikakultuur, mis on üks peamine rahvusliku identiteedi alus.

* Mida toob tulevik? Sõltub eelkõige kliima muutustest – alul soojenemine ja siis jääaeg, mis EL-i päris kindlasti hävitab hiljemalt 2045.-daks. Kas Eestis elu veel jätkub, kui ka suvel on maa jäätunud, on enam kui kahtlane. Kui  sulab Antarktika ja Gröönimaa jääkilp lähema 10 aastaga, tõuseb merevee nivoo ca 6-8 meetrit, seega ca 40-55 % Eestist jääb vee alla. Samas Aafrika ei külmu ja toimub ränne lõunasse.

* Teine probleem on kiirituse mõjul genofondi nõrgenemine – ca 8 korda alates 1960-st, olukord halvenes eriti pärast Fukusima leket 11.03.2011. Lapsi sünnib järjest vähem, paljud imikud on juba eluvõimetud või vajavad erilist hooldust terve elu. See toob peagi kaasa ellujäämiseks vajalike ressursside puuduse, kui eutanaasiat ei rakendata. Samas on Euroopas segi aetud inimõigused ja kurjategijate õigused ning need võrdsustatud!!!

* Usun, et veel paarsada aastat säilib kusagil siit eemal väike kogukond (nagu ainod Jaapanis), kes veel oma ajalugu veidi teavad ja keelt oskavad. Kui me aga satume liivlaste olukorda, kes sisuliselt Läti riigi poolt rahvusena kustutati maakaardilt (uued nimed, koolid kinni jne), siis võib häving toimuda ka varem ja 1-2 inimpõlvkonna jooksul.

* Arvan, et see pole minu negatiivne nägemus, vaid ajalooline tsükkel, mis paratamatult toimib meist sõltumatult. Peatada seda ei õnnestu, sest kuni valitsuse moodustavad erakonnad, pole kellelgi aega ega huvi tegutseda rahva säilimise nimel – meie keelde tekkisid juba  uued käändkonnad “saaks, võiks, peaks”, aga tegusõna “teha” jääbki ainult Keskerakonna loosungiks: Tehtud! Tuleb arvestada ka rahvusliku alateadvusega, mida pole ilmselt keegi uurinud: sajandeid peksa saanud orirahval on tõus kiire (vt Spartakuse saavutused) ja siis hävitab alateadvuslik ebakindlus kui mitte öelda geneetiline peksuhirm, üksteise reetmine ja ahnus=vargamentaliteet riikluse üsna kiiresti mõne põlvkonna jooksul hoopis kindlamalt kui riiakad naabrid.


Vastaja J.L.

Arvan, et mikro Eesti paljud protsessid ei ole meie poolt juhitavad. Ma ei muretse ka nii

väga Eesti rahva pärast, enam aga maakera globaalse tervise pärast. Inimesi on planeedil

paljuvõitu ja on ebaselge, mis veel sellel sajandil juhtub. Samas saavad mõned väike-

rahvad (näiteks Island) omas riigis kenasti hakkama. Ka meie ehk püsime ka väiksemana.

Kui taolise tegevuskava ideid otsida, siis peaks tõsiselt mõtlema millega tegeleda.

Enamus tuntud soovitusi ei anna tulemusi. Ehk oleks õigem – parem vähem aga paremini.

Maailm pole  inimese tasemel muudetav. Kui palju TV-s, raamatutes jne eri viisidel inimesi

tapetakse ja see köidab. Ilma poleks huvitav. Või võta teemad “ahnus” või “võim” . Läbi

ajaloo, tänaseni. Kultuurikiht ehk natuke varjab.


Vastaja Ilvi Cannon:

Teema on väga huvitav ja tutvusin seega mõnevõrra kunagise Karlova mõisa omanikuga.  Olen Tartus käinud ju palju kordi, isegi sõja ajal elasin seal, ning Karlova nimi on ikka silma torganud.  Kui ma ei eksi elasingi tollal Karlova linnaosas Tähe tänaval. Meenub, kui esimest korda külastasin Tartut Nõukogude ajal – VEKSA  organiseeritud – ja olin Tähe tänaval.  Maja hävis sõjas aga Rotalia hoone üle tee oli alles.  Ütlesin oma VEKSA kaaslasele, et mäletan, kui ema saatis mind ikka poodi piima ostma ja pood oli tänava nurgal.  ”Ei tea, kus see võis asuda”, ütlesin ja tema oli abivalmis, ning läks kahe mehe juurde, kes vestlesid jalgteel ning  küsis neilt, kas nad teavad kus tänava nurgal asus siinkohas  toidupood enne sõda. Selle peale mees raputas pead ja ütles, ”Tollal oli toidupood iga tänava nurgal.”. 

Lausa kadestan teid, et tundsite Malle Salupere tollal Tartus.  Hämmastav kuidas sellises ebainimlikus Nõukogude olukorras on inimene võimeline nii mitmekülgne ja hakkaja olema. 

Aga nüüd siis pööran antud teema juurde.  19.sajandi Euroopa oli sündmusrikas ja suuremate  sündmuste hulka kuuluvad Napoleoni sõjad, tööstusrevolutsioon  (industrial revolution), rahvuslik ärkamisaeg. Tööstusrevolutsiooniga  on seotud ka kapitalistlik  majandusareng ja orjapõlve lõpp nii Vene impeeriumis, kui ka USAs teiselpool  ookeani.  Rahvuslik ärkamisaeg toimus peamiselt kesk-Euroopas asuvate rahvaste hulgas, eriti Poolas ning ka meil. 

Sakslastel oli tugevaid filosoofe-kirjanikke 19. sajandi algul, kes edendasid rahvuslikke mõtteid (Napoleoni impeeriumi vastu).  Ideed ju rändavad. See oli ka sajand, millal levis rahvusluule.  Meil Eestis oli Kreutzwald ja Kalevipoeg ja rahvastel mujal olid omad. Aga eelnevalt oli – ja ilma selleta ei oleks rahvuslik ärkamisaeg olnud meil võimalik – haritud rahvas ja oma keel nagu te oma sündinud ime kirjutises korduvalt nimetate.  Haridus oli põhiline orirahvast riigirahvaks saamises.  

Nimelt, majandus arenes meil tollase kapitalismi süsteemis peale orjuse lõppu suurel määral tänu ka sellele, et maarahvas oli see, kes oli ehitanud mõisnike hooned ja hoolitsenud mõisa majandamise eest. Need oskused rakendas talupoeg päeval oma maalapil ja õhtul siis võttis raamatu ette ning luges. Pühapäeval  käidi kirikus kah!

Seoses meie rahva hariduse kõrge hindamisega tahan lisada vähe teada fakti, mida tõi välja Tõnu Parming USA kohta.  Tõnu sai oma doktorikraadi sotsioloogias kõrgelt hinnatud Yale Ülikoolist Connecticuti osariigis. Ühes oma uuringus ta vaatas missugusel  vähemusrahval  USAs on kõige suurem protsent kõrgharidusega inimesi ja tulemuseks oli eestlased.  Aga kuna meid on USAs nii väga vähe vähemusrahvaste  kategoorias,  polnud sellel statistikal  palju tähtsust. 

Aga ühes osas oli määravalt suur tähtsus  sellel statistikal.  Kui oli Balti riikide vabadusliikumine ja lobisime Washingtonis, kord kuulsin seal, et Vene saatkonnas ei mõisteta, kuidas on Baltlastel võimalik nii edukalt poliitikuid mõjutada sest neid on ju arvult nii vähe riigis.  Asi oli selles, et meie olime käinud paljudes ülikoolides  USAs koos nendega, kes vabaduseliikumise  ajal olid poliitiliste otsustajate hulgas ja me tundsime üksteist. Näiteks minu kursusekaaslane Connecticuti Ülikoolis oli hiljem abielu kaudu ühe US Kongressi saadiku sugulane. 


Vastaja Jaan Järvik.

Väga oluline on eestlaste haridus.

Esimesed kooliharidust saanud eestlased olid oletatavalt 1170. aastail Eestis misjonärina tegutsenud munk Nicolaus, Tallinna piiskop aastail 1219-1226 Wesselin ja teadaolevalt 13. sajandi algul (kuni 1206) liivlaste juures kihelkonnapreestrina tegutsenud Johannes. (Eesti kooli ajalugu. 1. köide 1989)

Forseliuse seminar, esimene eesti koolmeistrite kool, avati 1684 riigi toetusel Tartu lähedal Piiskopimõisas. Seminari juhataja ja õpetaja oli Bengt Gottfried Forselius. Koolmeistri kutse omandati 2 aastaga. Esimesel aastal anti õpilastele kirjaoskus ja tutvuti nende võimetega, teisel aastal õppisid edasi kutsetööks sobivad õpilased. Õpetati Komenský põhimõtete järgi, laiendati silmaringi, suurt tähelepanu pöörati laulmisele ja nooditundmisele. Koolis õppis 160 noormeest, koolmeistriks sai u 50. Seminar suleti 1688, pärast Forseliuse hukkumist. Forseliusele on püstitatud mälestusmärk Harju-Madisel, Kambjas ja Tartus Forseliuse pargis.

Eesti keeles õpetajate koolitamine jätkus seminarides: Ataste õpetajate seminar Järvamaal Atastes aastail 1837…1854. Jädivere õpetajate seminar Vigala kihelkonnas aastail 1844…1864 ja Kuuda seminar Märjamaa kihelkonnas Tolli mõisas Kuudal aastail 1854…1887. Nii tekkis kirjaoskus, laienes silmaring, tekkis huvi hariduse vastu. Tekkis haritlaskond, kunstnikud, kirjanikud muusikud.

Oluliseks Eesti kultuuriinimeste õpingute kohaks kujunesid 19. sajandil. Peterburg ja tehnikahariduses Riia. Peterburis on Eesti üliõpilased õppinud juba 19. sajandil. 1884 a. 12 koondusid Sõprade rühma nime all, millest kujunes 1890. a Peterburi Eesti Head-tegeva Seltsi juurde Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi ring (F. Peterson. Mälestusi ja tähelepanekuid“. 2011.

Kodunt eemal on kodumaa kallim, püham. Kodumaa igatsus sünnitab emakeelse seltsielu. Hilise aja näide Eesti, Läti, Leedu üliõpilasansambel/selts Balticum, mis alates 1953. a. tegutses aastakümneid Leningradis. Vt. Eestlased Piiteri teel. Üliõpilasaastad. Koostanud Helle-Iris Michelson. Tallinn 2012. lk. 247. Leningradis/Peterburis lõpetanud eestlased on juba ligi 60 aastat järjest pidanud iga-aastast ühispidu Tallinnas.

Paljud TTÜ õppejõud läbisid aspirantuuri ja kaitsesid oma väitekirjad Leningradis.

Varem oli isamaalisel kasvatusel kodune tugi tugevam. Nüüd kodus/koolis omavad paljud ilustatud ettekujutust elust ja tööst välismaal. See loob pinnase inglise keele pealetungile. Suure karuteene teeb ka meedia. Imeharva on mõne eestlasest immigrandi aus kirjeldus tegelikust elust võõra rahva seas. Mina oma esimesel Leningradi poolaastal käisin Nevskil, ehk kuulen mõnd eestikeelset sõna. Seda tuli ka ette. Rõõm oli piiritu… Siis sattusin „Balticumi“. Sellest hetkest olin omade keskel jälle normaalne inimene.

Kodus ja koolis võiks lastele kirjeldada, et parim elu on oma kodumaal, oma keele, kultuuri ja rahva keskel. Öelda, et oma silm on kuningas, vaata, veendu tule koju ja püüa tegeleda südamelähedasel alal.

Abielus kahe täisealise inimese vahel on alati miljon eriarvamust – võimaliku tüli põhjust. Abielu võõramaalasega lisab ühe põhjuse, mis võib kujuneda suurimaks. Reeglina üks osapool peab loobuma oma keelest, kultuurist, sõpruskonnast. See võib osutuda perele saatuslikuks.


Vastaja Tiiu Kuurme:

Paraku ma ise tunnen ajalugu vaid põgusalt, aga oma valdkonnast lähtuvana pakuksin, et eestlaste vabanemisel oli suur osa luterlusel, mis soosis emakeelset haridust (analüüsinud põhjalikult Marju Lepajõe), sedakaudu jõudsid siia ka teatud eetilised printsiibid. Ning tänu baltisakslastele jõudis ka Eestisse ja teistesse Põhjamaadesse Bildungi ideestik – haridus kui isiksuse sisemine vaimne kasv, õilistumine, moraalsuse tähendus. See võis kaasa aidata aatelisuse tõusule, rahvuslikule iseteadvusele, kuivõrd Bildungi ideestik seondus tihedalt rahvuslusega, hiljem on seda isegi süüdistatud fašismile ideoloogiliste aluste tekitamises. Rahvusluse aadet  toitis kauge mineviku romantiseerimine, romantiline eestlus, mis sünnitas ka omamoodi viha ja sitkuse väljuda oludest, kus oldi. Küllap andis jõudu eestlaste loodussuhe, sest on ju ka teada, et eestlasi seoti nõidumisega, loitsimisega, kontaktidega ülemeelelise maailmaga. 19.saj. Bildungi mõjudes sündis eestlaste haridususk. Unustada ei tohi pragmaatilist eestlast, maa-harijat, ja siit ka oli haridus väljapääsuks raskest tööst. Kitzberg: “Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama”. Ja ka seda on väidetud, et Vabadussõtta saadi paljud eestlased sellega, et lubati neile mõisate maad laiali jagada, mida ka tehti. 

Minus on meie kiusliku iseloomu ja koostöövõimetuse osas tekitanud mõtteid Imbi Paju teooria rahvuslikest traumadest, mida jätsid meile okupatsioonivõimud, alandusest ja lootusetusest 1940.aastail, mil eesti mees ei saanud kaitsta oma maad ja kodu, ta oli sunnitud võitlema võõraste eest. Need traumad tingivad tänaseni usaldamatust ja hoiakut, et pigem karda ligemest, ning omakasupüüdlikkust enese upitamisel. Praegu oleks hädavajalik tegelda  loomujoontega, mis meid kui rahvust iseloomustavad, mida me siinses kultuuris jagame omavahel, ja siis võtta teadlik hoiak, kuidas vabaneda sellest, mis meie sidet lõhub ja meid kahjustab. Nt. lömitamine suurte (keelte) ees ja ülemusehirm, ka müüdavus. Teisalt võiks jõudu anda selle teadvustamine, mis on meis erilist ja mille üle olla uhke.   Traumadest aitab psühhoanalüütiliselt välja nende teadvusse toomine. Kes sellega tegeleks? 


Vastaja K.A.

Lühidalt vastata ei saa, pikk vastamine nõuab liiga palju aega ja ajaloosündmuste ümberjutustamist. Seega, jääb üle nõustuda saatja üldise arvamusega: “Ilmselt on Eesti iseseisvumise puhul tegemist väga paljude soodustavate tegurite kokkusattumisega, …..”. Siit võib küll julgelt  esimese sõna ära jätta.


Vastaja I.S.

Eesti Vabariik kuulutati välja 23. veebruaril 1918. aastal kell kaheksa õhtul, kui Endla teatri rõdult loeti rahvale ette “Eesti iseseisvuse manifest”. 24. veebruaril toimus paraad ja Eliisabeti kiriku kantslist loeti manifest teistkordselt ette. Neid fakte teame me kõik ja tähistame igal aastal oma riigi sünnipäeva. Siiski olen ühes veendunud, orjarahvast riigirahvaks kujunemisele Eestis ladus vundamenti ammu enne neid sündmusi lugemisoskuse omandanud talurahvas ja tekkiv haritlaskond. Olgugi luterliku kiriku ja mõisate kontrolli all, omandati elementaarne lugemisoskus juba 17. sajandil ja kui Euroopas küsiti, et kuidas maarahvas teadis esimeseks laulupeoks valmistuda ja sinna kohale minna, siis vastuseks oli, et „Näddali-Leht`is oli ülevval“J. Seega, lugemisoskuse edenemist ja eestikeelse ajakirjanduse teket tuleb eriti oluliseks pidada. Perno Postimehe, Eesti Postimehe ja Sakala tegevust võib käsitleda kui oma ajastu „Facebook`i“, sest ajakirjanduse abil leiti mõttekaaslasi ja koonduti, et korraldada kultuurisündmusi,  sh I üldlaulupidu.

18.–19. sajandi vahetusel toimunud hariduse levik sillutas teed haritlaskonna tekkele Eestis. Eriline tähtsus on kindlasti Eesti Üliõpilaste Seltsi moodustamisel 1870. aastal ja rahvusliku tudengiliikumise tekkimisel.

Vaatamata sellele, et kõrgharidus oli veel 20. sajandi algusaastatel vähestele kättesaadav, loetleti 1897. aasta rahvaloendusel 2920 kõrgharidusega isikut (Eesti rahvastik rahvaloenduste andmetel. Eesti statistikaamet, 1995). Seda, et hariduse ja harituse vahel valitses toona suur lõhe, ei saa kellelegi ette heita, sest ega see lõhe pole tänapäevalgi veel kadunud, nii nagu mõningatel juhtudel pole kadunud ka orjameelsus.

Karl Ernst Von Baer ütles omal ajal, et eestlased on justkui endeemiliselt haiged, nad on väga alandlikud oma ülemuse ees, kuid väga üleolevad oma alluvate suhtes. Tuleb tõdeda, et nii üleolevat kui alandlikku käitumismustrit kohtame tänapäevalgi. Siit ka minu isiklik seisukoht – olles saanud riigirahvaks, tuleb õppida selleks olemist. Mulle tundub, et selles osas on meil veel vaja läbida mitmeid õppetunde, et end täielikult riigirahvana identifitseerida.

Vastaja Eha Metsallik

Muidugi on väga tänuväärne – kui teise rahva esindaja meie rahvast vaatleb ning võtab sellest kirjutada.. Ja ongi vaja ridade vahelt tõde leida. Kuna ka 2000 aastat tagasi oli siin sama taevas ning sama loodus, samade puuliikidega jne. – Mul ei valmista mingit raskust seda kõike näha, neid jämedaid seest õõnsaid puid, kus said elada nii mesilaspered, kui paljud linnud,, kus metsad olid marju-seeni täis ja veekogud kalu täis jne. jne.. Ning rahvas oli ju vähe – Olen endiselt kindel, et rahvas oli veelgi nutikam kahjuks – kui praegu. Vahepealsed ˇ700 aastat orjaks olemise aastad on lihtsalt üks õppetund meile ning karmavõlg vallutajatele, orjastajatele – maailmaraiskajatele. Nii on lood ..

*Mina Eha Metsallik olen marurahvuslane – kõigi põlisrahvaste suur austaja. Mind on marurahvuslaseks vorminud abielu teise rahvuse esindajaga. Nägin kolmekümne aasta jooksul kui erinev on vundament – kust me igaüks tuleme.

*Ükski rahvas ei kujune mõne põlvkonnaga – rahvused – põlisrahvad on kujunenud sadade inimpõlvede jooksul.

*See, et meie rehielamut majaks ei peeta ning elukorraldust viletsas valguses TAHETAKSE näha.. on tolle teise rahvuse/nägija jaoks nii. Faktid on ridade vahel – eks oleks pandud ka suuremad aknad, kui seapõis või mis iganes oleks suurem olnud. Ega siidine särk, ega kiviloss pole kedagi õnnelikuks ega terveks teinud. Pigem on tervis meie puidust rehielamus, looduslähedases eluviisis, saunades jne. jne.

*LOODUSRAHVAS EI NÄLGINUD KUNAGI – mitte kusagil maailmas pole põlisrahvad olnud näljas. Kui vallutajad, teiste rahvaste sõjad meie maal poleks iga 25 aasta tagant rüüstanud, röövinud, ega katku jm. levitanud.

*Just tsuudidest – tsuhnaadest kõneldakse, et neil olid sajapealised mäletsejate karjad. Just nood mäletsejate karjad ümber kodasid tekitasid talvitudes noid muinaspõlde. Jõukust andis rabamaak – mis tõi siinmail hea kvaliteediga sepiste näol kuulsust.

*MEIE RAHVAS ON ALATI OLNUD/elanud RUSIKAS TASKUS NING MÜTS PÕUES OMA VALLUTAJATE EES. Suur kohanemisvõime võõrvõimuga – ellujäämise oskus /paindlikus on toonud meie rahvakillu tänapäeva. Muidugi on kadakasakslust ning pajuvenelasi alati olnud – kuid need pugejad on „omade hulgas halvas kirjas! Seda tarkust/ränka õppetundi pole skandinaavia rahvused: soomlased, rootslased kogenud . Ainus hea õpetaja on vaesus – ka tänapäeval! Hea küll olime orjarahvas – kuid ega meil pole kunagi olnud nutikusest puudust, iga ori on nii mõnegi rea peal osavam/ka targem/ettenägelikum, kui pahatahtlik kubjas, või ärahellitatud mõisnik – igas riigis, igal ajalooetapil , iga rahva juures – alati – siia maale!

*Kiidab lätlasi – paljus on nad tõesti tänapäevalgi osavamad, kui meie mühakad. Mida lõunapoole, seda lõbusam rahvas! . Kuid nii Peterburi ning selle ümbrus ja ka Liivimaa- Kuremaale välja on ju meie lähisugulaste alad. Ka meie lähisugulaste töökus on latkalite kujundaja. Olen ise juuri pidi Peipsiääre vadjalaste soost. Ja just vallutajad on n. ö. ALATUD – ilma alata.. See ei lähe põlisrahval kunagi meelest – see aitab hoida orjarahva väärikust!

*Ning just see kohutav ajalugu – kui kord idast – ja siis jälle läänest on meid „”päästma tuldud”” – – ON MEIE RAHVA TÄNAPÄEVA toonud.

*Kirjaoskus siinmail ruunikirjade näol on väga vana – meie rahvas on olnud alati hoopis rohkem kirjaoskaja – kui vallutajad. Seda on kõik loodusrahvad – tähetargad! Meenutame või eelmise aastatuhande alguse kurjategijatest palverändureid/munkasid – kes siia ristiusku tõid. Või venelasi, keda peale viimast sõda siia rongide kaupa elama toodi – olid ju nii mõnedki kirjaoskamatud. Samal ajal, kui minu vanavanaemal olid kõik raamatud raamatukogust läbi loetud1 Samas põliskultuurid aega algusest pole soovinud, ega vajanud omi taime-tarkusi ning muid teadmisi kuhugi üles tähendada – kuna siis kaduvat JÕUD ja VÄGI. Ikka ainult suusõnalt – põlvest põlve liikusid teadmised edasi..

*Lõpuks kirjutan põhjamaa naistest. Kes on süüdi, et meil polnud oma riiki. Nagu näiteks leedukatel, kes ristiusu varakult vastu võtsid.. Meie rahvas pole seda päriselt seni vastu võtnud.. Mida rohkem põhja poole, seda olulisemad on naised. Meil on veel Kihnus säilinud – et mees naisele vastu ei räägi.. Naistel pole riiki vaja – naised ei vaja võimu juures olemist! Kõik sõjad on ju ususõjad – tänapäeval juba ka nafta sõjad.. Mis on lastega naiste jaoks kogu maailmas väljakannatamatult arusaamatu – võimuvõitlus – sõjamängud – tiitlite ning vormiriiete varju on peidetud labasus/jõhkrus/lapsikus.. Sama on näiteks vaaladel – kus karja juhivad vanad, kogemustega emased, kes enam ise lapsi ei saa ning kui mõni karjajuht ära kütitakse, ei leia vaalakari enam õiget teed. Kuna naistel on tänu oma imesidemele järeltuleva põlve ees äärmiselt kõrge vastutustunne, siis nad lihtsalt ei tee lolle otsuseid looduse suhtes, mis on elu aluseks. Selle pärast ei tohiks näiteks riigikogusse valida lastetut naist!


Vastajad Marika ja Aksel Kirch. Mõtisklus.

Eesti rahvas on jõudnud riiklikku iseseisvusenitänu väga mitmetele asjaoludele, isiksustele, geopoliitilistele ajaloosündmustele, mis meie ajaloo käigus on erinevates kombinatsioonides olulist rolli mänginud.

Oluline sõlmpunkt on olnud eestlaste rahvusliku eneseteadvuse tekkimine. Rahvusliku eneseteadvuse tekkimise eelduseks aga on eesti rahva puhul olnud peamiselt eesti keel ja omakultuur, milles on tugevad soome-ugri alged ja baltisaksa kultuuri mõjud. Loomulikult on mõjutanud ka naaberrahvad (rootslased, venelased, lätlased).

Kui 16.sajandist on kirjeldatud rohkem rootslaste mõjusid, siis hiljem 19. sajandil muutus domineerivamaks baltisaksa mõju. Valdkonniti on teiste kultuuride mõju olnud erinev. Soome-ugri algmõjud säilisid kauem ilmselt riietuses, toidukultuuris (vastavuses looduslikele tingimustele). Samuti suulises pärandis, eriti regilauludes ja mütoloogias.

Seoses esimese laulupeo 150. aastapäeva juubeli tähistamisega käsitleti palju seda perioodi, kui maarahvast sai eesti rahvas, st tekkis rahvuslik eneseteadvus. Eestlase etnonüümi tekkimine sai hoo sisse just rahvuslikul ärkamisajal.

Kui alustada päris algusest, siis tuleks alustada kooliõpetuse ja kirjaoskuse levimise ajast.

Teatavasti jõudis koos ristiusuga nii Skandinaaviast kui Saksamaalt Balti aladele koos usuga ka vaimukultuur, esialgu küll ainult katoliku kiriku tarbeks. Kirik ja kool (haridus) olid tihedasti seotud. Kuid õpetus koolides muutus suhteliselt kiiresti rohkem ilmalikuks kuna ka kirik ei saanud läbi ilma ilmalike teadmisteta. Keskaegne kool ei saanud läbi ilma aritmeetika, geomeetria, astronoomia, võõrkeelte, muusikata.

Katoliiklikes koolides kerkisid esile esimesed eesti soost kirikuõpetajaid. Juba 16. saj keskel tõusis Pärnus päevakorrale gümnaasiumi asutamine, aga kohe selleni siiski ei jõutud. Kuid juba siis kutsusid üksikud aadlikud oma kulul mõisatesse kirikuõpetajaid, kes mõisateenijatele ja talurahvale pühapäeviti katekismust eesti keeles ette lugesid.

Ajalooliselt on kõige olulisem tegur meie arvates olnud isiksuste olemasolu, kes on võtnud teha otsuseid, tegutsenud rahva nimel ja võtnud suurte asjade ajamise enda peale. Rahvuse kujunemisel ja tema hääbumisel on otsustav osa vaimueliidi tekkimisel. Rahvusliku ärkamisajani poleks jõutud, kui poleks olnud tõukejõudu isiksuste näol, kes eesti keeles kooliõpetuse levitamist poleks tähtsaks pidanud.

17. sajandil oli tuntuim nimi Liivimaa haridusolude korraldamisel ja ülikooli asutamisel Liivimaa esimene kindralkuberner Johan Skytte. 1680. tel aastatel andis tasuta kooliõpetust talupoistele Bengt Gottfried Forselius, kelle perekonna kodune keel oli küll rootsi, kuid Forselius valdas ka saksa ja eesti keelt. Eestlaste emantsipeerumisele lõi pinnase rahvakooli kaudu levinud kirjaoskus ja euroopalik kirjatarkus. Kui poleks olnud selliseid eesti talurahvasse heatahtlikult suhtuvaid isiksusi, oleks kooliõpetuse ja trükisõna levik Maarjamaal lükkunud kaugemasse tulevikku.

Isiksused on olnud otsustav ja muutusi esile kutsuv jõud pidevalt. Ja nagu näha, ei ole need isiksused olnud ainult eestlased, kuigi Eestimaaga seotud.

1850- 60aastatel jagunesid sakslased valgustuslikeks ja romantilisteks literaatideks ja konservatiivseteks mõisnikeks, kes toetasid eestlaste saksastamist. Baltisakslaste seas oli kinnistunud arusaam eestlastest kui suletud talupojaseisusest. Sakslased polnud tegelikult huvitatud eestlaste ümberrahvustamisest, sest keelelist erinevust peeti seisusevahe tunnuseks.

Mõned sakslased leidsid, et eestlased on saksa kultuurist juba nii läbi imbunud, et saksastamine ongi juba toimunud. Kõrgemasse seisusesse jõudmine pidi tähendama oma keele ja rahvusliku omapära minetamist (saksastumine). Levis arusaam, et eliit saksastub nagunii. Tartu ülikooli õppekeeleks pidi jääma saksa keel, sest arvati, et ilma sakslastest õppejõududeta poleks ülikoolil olnud õpetajaid.

Samal ajal oli literaate, kes arvasid, et ka neist, kes oskavad ainult eesti keelt, võivad saada haritud inimesed, ilma et nad peaksid saksastuma. Oluliseks sai Õpetatud Eesti Selts, kellega liitus järjest rohkem eestlasi (J. Hurt, O. Kallas, K-A Hermann, M. Veske, V. Reimann, M. Lipp jt).

Rahvusliku eneseteadvus tõusuga koos tekkis rahvuslik liikumine, mis nõudis baltisakslastega võrdset positsiooni. Kui poleks olnud suuri isiksusi nagu Koidula, Jannsen, Jakobson, Hurt jpt oleks ka rahvusliku eneseteadvuse tõus jäänud heal juhul hilisemaks, halvemal juhul olemata. Kas hiljem oleks olnud Tsaari-Venemaal sobivaid olusid, et katsetada rahva organiseerumisvõimet ja korraldada eestlaste oma suurüritusi?

Eesti riikluse tekkimisel on eriline tähendus olnud hariduse ja kirjasõna levikul (trükitud tekstid) kuna meie kultuur on peamiselt keelepõhine. Eestlaseks ei saa eesti keelt oskamata. Keel seob kohaga (paiksus) ja eelkõige olmekultuuriga, keele kaudu tekib ka kõrgkultuur. Kultuur ei ole muidugi isoleeritud ja on alati arenenud nii välismõjude toel kui ka vaatamata neile.

19 saj teises pooles tekkinud võimekus organiseeruda sai alguse palvekirjade liikumisega, millele järgnes seltside loomine (Vanemuise, Estonia, Eesti Kirjameeste Selts, põllumeeste ja karskusseltsid). Ajakirjanduse (kuigi algse) roll oli siin väga tähelepanuväärne. 1860ndatel hakati aru saama kirjasõna leviku (ajakirjanduse) tegelikest võimalustest. Kirjasõna ei levitanud ainult teadmisi vaid tekitas ka ühistunnet.

Isiksustele on andnud võimaluse tegutseda paljud teised olulised tegurid.

  1. Geograafiline asend. Lisaks sellele, et vesi on eraldanud meid idaslaavlastest, on vesi võimaldanud meil suhtlemist ka põhjarahvastega (viikingid) ja Lääne Euroopaga (Hansa Liit). Juba keskajal jõudsid uuendused ja (trüki- jm) tehnika saavutused mõne aastaga Eestisse. Euroopa keskused ei olnud meist liiga kaugel.
  2. Eestlaste paiksus ja kohakesksus (viis aastatuhat?). Toponüümid on iidsed, need kinnistavad rahva eneseteadvust ja seotust teatud maastikega, rituaalidega, uskumustega.
  3. Kohanemisvõime kliimaga. Eesti rehielamu kui sellesse kliimavööndisse tol ajal ainusobiv nutikalt leiutatud mudel.
  4. Lüübeki õigus, mis lõi õiguskorra mingid alused.
  5. Luterluse levik, mis väärtustas kasvatust, haridust ja edasipüüdlikkust.
  6. Haldusjaotuse kujunemine: kihelkonnad, suhtlemine oma kogukonnas, majandamine üksikperedena (suurperedena).
  7. Balti erikord oli kinnistunud ja Venemaa alla minek arvestas teatud määral sellega. Peale Põhjasõda säilis linnade omavalitsus. Venestamine oli küll tsaarivõimu eesmärk, kuid piiratud ressursside tõttu jäi kavandatust nõrgemaks. Tsaarivõimu (hiljem nõukogude võimu) ajal me olime ääremaa, kus tsensuur oli veidi nõrgem.
  8. Võimuinstitutsioonide ja koloniaalvalitsuste nõrkus on andnud nn ajaloo aknad, mis on võimaldanud teatud perioodidel seda ära kasutada.

Kuna eestlased (maarahvas) oli suurte seisusevahedeta, siis kinnistus arusaam, et haridus annab võimaluse saada parem elujärg ja leida sissetulek, mis ei sõltunud nii otseselt maa (pärandatud varanduse) omamisest. Selleks, et olla haritud inimene ja saada kergema elu peale, ei olnud vaja tingimata sündida aadlikuna nagu mõnes teises riigis, kuigi teatav jõukus oli vajalik, et oleks rahaliselt võimalik lapsi kooli saata. Kui üks poegadest (tavaliselt vanim) sai talu pärijaks, siis järgmisele püüti anda rohkem õpetust ja võimalus hakata vallakirjutajaks või koolmeistriks vmt. Motivatsioon harituse poole pürgimiseks oli olemas.

Eestlaste kirjaoskus oli juba 19 sajandi lõpul peaaegu üleüldine. Oleme veel praegugi üks kõrgemalt haritud rahvaid Euroopas. See ei olegi olnud nii enesestmõistetav. Kui me kunagi 90. tel alustasime koostööd tuntud USA teadlase David Laitiniga, kes tuli siia eestivenelasi ja rahvussuhteid uurima, siis tema koostatud ankeedis oli näiteks hariduse skaalal ka võimalus märkida vastuseks hariduse kohta ’kirjaoskamatu’. Laitin oli uurinud enne seda katalaane ja talle tundus loogiline, et Eesti rahvastikus võib olla 20. sajandil kirjaoskamatuid. Meile tundus see naeruväärne.

Tänaseni on säilinud eestlaste raamatu-usk, usk sellesse, et harituks olemine teeb imet. Eestis on kõige suurem kodune raamatukogu võrreldes teiste rahvastega (sh Euroopa kultuurrahvastega). Haridus-usu säilimist tänapäevani väljendab näiteks ka eestlaste tung välismaa ülikoolidesse või siis meie nn eliit-koolide olemasolu ja suur tung sinna, kuigi tänapäeval on eliitkool enamasti fiktsioon.

Valgevene ajaloolane ja sotsioloog Pavel Tereškovitš (meie hea tuttav) on kunagi teinud soliidse uurimistöö ja võrrelnud eesti ja valgevene rahvuse kujunemist ning hariduse ja luteriusu rolli selles. Tema põhiline järeldus oli, et eestlaste haridustase, ajalooline koolikorraldus ja luteriusu mõju oli see, mis võimaldas tunduvalt kiiremat arengut võrreldes valgevene talupoegadega.

Kunagi ammu olime Dubrovniku suvekoolis. Seal juhtusin ühte tuppa venelanna Tamaraga, kellega arutasime samuti rahvuste kujunemise eeldusi ja tingimusi. Tamara rääkis enda perekonna näitel, kuidas kahe põlvkonna jooksul on Venemaal toimunud tohutu hariduslik areng. Tema vanaisa oli sündinud Venemaal pärisorja peres. Tamara ise oli ühe Siberi suurlinna kõrgkooli õppejõud. (Lisaks haridusele on vene rahvust kujundanud olulisemal määral ka õigeusk, millel on olnud mõju nende suurriiklike ambitsioonide kujunemisele jpm, aga see teema siia ei mahu).

Eesti rahvas peab olema tänulik oma valgustajatele ja suurtele isiksustele. Haritus muudab rahvaid.

Rahvusliku eneseteadvuse hääbumine

Rahvuslik eneseteadvus tekib ja ka hääbub. Meil on olemas liivlaste näide. Jaak Prozes on rääkinud liivlaste hääbumise lugu. Otsustavaks sai tema hinnangul see, et suur osa liivi vaimueliiti vahetas järk-järgult keelt, läks üle teisele keelele, mille rääkijaid oli rohkem. Sellega seoses muutus liivi rahvas omakultuuri suhtes indiferentseks. Liivi keel muutus nn köögikeeleks, liivi kulutuur kaotas oma prestiiži ka igapäevaste keelekasutajate hulgas. Kui juhtidel ei olnud enam uhke olla liivlane, siis ei olnud seda ka enam muu rahvas. Kui rahvas ei pane enam oma lapsi omakeelsesse kooli vaid peab mõnda teist keelt suuremaks ja arenenumaks keeleks ja lastele elus suuremaid võimalusi pakkuvaks, siis ületab see ühel hetkel kriitilise piiri. See on teatud tasakaalupunkti ületamine.

Liigselt heausklik suhtumine rahvuslikku eneseteadvust toetavate tegurite muutusele võib olla fataalne pikemas plaanis. Sellise kriitilise massi moodustumine ja tasakaalupunkti muutus on raskesti prognoositav ja üldse mitte mõõdetav objektiivsete näitajatega.

Nagu kõigel siin maailmas on ka keele ja kultuuri valdkonnas areng proportsiooni ja domineerimise küsimus. Tänu teatud tasakaalu muutumisele tekib paradigma vahetus. Kui teatud kultuurinähtusi tähtsaks pidavaid isiksusi on palju, on tekkinud vaimueliit ehk hulk inimesi, kes on vaimustunud sellest, mida nad teevad ja sellest, et nende tegevusel on rahva hulgas edu ja toetus, siis see tegevus on prestiižne ja innustab ka enamust ühiskonnast.

Kui neid inimesi (oma kultuurist vaimustunud eliiti) aga jääb alla kriitilise piiri, siis toimub muutus teises suunas. Esialgu tekib vaikiv enamus. Suur osa inimesi tunnetab, et see, mis juhtub ei ole nende huvides, kuid ei suuda tegutseda selle vastu. Järk-järgult jääb neid inimesi vähemaks, inimesed lepivad olukorraga. Öeldakse, et elu tahab elamist, elu läheb edasi. Vaikivast enamusest saab vaikiv vähemus. Muutunud olusid hakatakse pidama paratamatuseks.

Paradigma ajaloolisi vahetumisi oskame Eestiski näha.

Kui 19.saj teise poole rahvusliku ärkamise ajal tekkis eestlaste hulgas omakultuurist vaimustuv vähemus, sellest sai alguse rahvusliku eneseteadvuse tõus kuni selleni, et tekkis geopoliitiliselt sobiv võimalus luua oma riik – parim võimalus elada enda loodud seaduste järgi. Siin olid kaalukeeleks kindlasti suured isiksused, kes suutsid rahvast kaasa tõmmata ja neid muutustesse uskuma panna.

Samuti oli paradigma muutus 1939-40. a., kuid siis oli muutuses otsustavaks idanaabri sõjaline jõud. Ka siis tekkis väike vaimustunud vähemus, kes läks uue paradigma vooluga kaasa (nt juunikommunistid) ja vaikiv enamus, kes oli muutuste vastu, aga midagi ette ei suutnud võtta. Kaalukeeleks saab sellisel juhul ilmselt selle nn vaikiva enamuse patriotism. Oleneb, kui kõrge see on.

Me kõik oleme saanud ise võimaluse läbi elada paradigma muutus, mis sai alguse 1987-88 a. Alguses tekkisid vähemusgrupid (looduskaitse- ja muinsuskaitse seltside liikumine, üliõpilaste koondumine, edasi kodanike komiteede liikumine ja rahvarinne), mille juhid vaimustusid vabamate olude tekkimisest, suutsid enda poole võita suuri rahvagruppe ja oli valmis ära kasutama uut geopoliitilist olukorda (perestroikat e uue paradigma ettevaatamatut väljakuulutamist Gorbatšovi poolt).

Pikka aega läks eesti ühiskond edasi (rahvusliku eneseteadvuse mõju toimis) laulva revolutsiooni lainel. Peale EL ja NATOga liitumist on aga hakatud üsna tihti rääkima sellest, et meil ei ole enam suuri eesmärke. Tänu eelkõige väga suurtele sotsiaalsetele lõhedele eestlaste seas on hakanud kaduma ühine vaimustus saavutatud riigist. („Kas me sellist Eestit …?“). Viimasel ajal on rõhutatult hakatud rääkima sellest, kui hea ja turvaline on elu Eestis nagu peaks seda kellelegi kogu aeg sisendama ja meelde tuletama. Meile tundub see mõneti silmakirjalik.

Eestil on olnud huvitav indikaator rahvusliku eneseteadvuse säilimise hindamiseks – laulupidu, mis näitab rahvusluse nö temperatuuri. Laulupeole ei tulda selle kontserdi pärast vaid selleks, et näha kui palju me oma riigist veel hoolime. Seni kuni eesti tippheliloojad loovad laulupeole sobivaid laule ja parimad laulutekstid saavad nende laulude sisse ning meie tippdirigendid juhatavad laulupeokoore, seni tullakse lauluväljakutele massiliselt kokku ja tuntakse seda vajalikku rahvusliku iseolemise ühistunnet. Vaimueliit peab selles kindlasti osalema, siis tuleb ka muu rahvas. Praegu see protsess meil toimib, kultuurieliidi toel.

Murenema on aga hakanud meie ülikoolide teaduslik eliit. (TA on klubiline asutus.) Vähe sellest, et tihti eelistatakse oma õppejõududele välismaiseid (mis enamasti ei ole oma teadmiste ja õpetamise poolest tasemelt paremad) on õppekeeleks muutumas inglise keel, mis ongi juba eesti keele suurel määral välja tõrjunud. Eriti kraadide kaitsmisel ja teadustekstides. Aga kui meie kultuur on keelepõhine, siis võib oma teaduseliidi kadumise mõju tulevikus olla vähemalt ettearvamatu kui mitte halvaendeline.

Viimasel ajal tundub nagu saaks uus rahvusliku eneseteadvuse tõus hoogu meie looduse ja eriti metsade ja soode kaitsmisest. Võib ju olla, et kui looduse kaitsmine (fosforiidisõda) ühendas meid üks kord, siis teeb ta seda jälle.


Oleme viimasel ajal lugenud Vahtre, Piirimäe, Ea Janseni, Jaak Valge jpt ajalookirjutisi. Ka näiteks Merle Riistani magistritööd http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/1166/Riistan.pdf

Seega pole kõik need mõtted muidugi originaalsed ja ei kuulu meile. Samas on oluline, et paljud, mitte ainult ajaloolased, etnoloogid, religiooniuurijad jpt mõtleksid sel teemal kaasa ja näeksid fakte uutes seostes. Selles näeme ka enda osa nende mõtete kirjapanemisel.


Must lagi on meie… Karl Kello, Haridus 1/2003

“Tühjus nagu kole kuristik vahib eestlaste musta mineviku raamatu lehekülgedelt vastu,” kirjutas tulevane Tartu Ülikooli rahvaluuleprofessor Matthias Johann Eisen “Eesti mütoloogia” algussõnas 1919.

Viiskümmend aastat varem oli Koidulaulik pöördunud oma orjaikkes ohkava ja unesurmas hingava isamaa poole sõnadega: “Mu isamaa, nad olid matnud/ sind raske, musta kattega…/ Kuussada aastat lendsid mööda,/ ei elutähti annud sa.”

Juhan Liiv, kes kirjutas mustast laest, mis on meie toal ja meie ajal ka, lisas omalt poolt: “siin vanemate minevik:/ kuussada aastat läinud ta,/ ei ainust tähte näha saa.”

Eesti rahva pimeduseaeg läks laiatarbekäibesse põhiliselt Carl Robert Jakobsoni isamaakõnede tõttu ja leidis pikka aega luulelist edasiarendamist. Kujutluspilt orjuses vaevlevast ja virelevast tuimast ning tülpinud eestlasest, vaesest, väsinud ja näljasest, kelle ainus huvi oli kõht täis süüa ja välja magada (Peeter Lindsaar, Tulimuld, 1965/4), sai pikapeale rahvaomaseks. Eestlaste kui orjarahva teema ekspluateerimine jätkub tänagi. Eesti rahva orjamentaliteet kuulub iseloomulikult meie arvamusliidrite leksikasse (vt Õpetajate Leht, 20.12.2002).

Ori tähendas suurt. Eestis pole orjust tegelikult kunagi olnud, rääkimata 700-aastasest orjaööst. Pärisorjus on oma väljendusrikkusele vaatamata lihtsalt üks kõnekujund, ja pealegi väga ebaõnnestunud. Kahjuks on see metafoor läinud isegi teaduslikku käibesse. Mis on teoorjus? Teoorjus on teorent. Teopäevi tegid päilised, teopoisid ja -tüdrukud, mitte taluperemehed.

Ka “orjandus” ühiskonnakorra nimetusena on vale ja ebardlik termin. Sõna “ori” on liiga mitmetähenduslik. Ori (‘teenija’) tähendab ühtlasi suurt – orjapuu on suur puust tala, orik on jäme palk, Orjatäht on lihtsalt Suurtäht ja Orissaare on Suursaare. Ori tähendab ka isast (ori ‘täkk’; orikas ‘kult’). Wiedemannil on orjandus veel ‘Knechtschaft’ (Knecht – sulane, ori). Ühemõtteliselt orjuseks ja orjapõlveks on Knechtschaft muutunud aastaks 1975. Varematel aegadel tõlgiti see nii orja- kui ka sulasepõlveks.

Seitsesada aastat. Pimeda orjaöö masohhistlikku koormat peab helgesse tulevikku minnes kandma. Must minevik sobib kokku iga valitseva ideoloogiaga, sest sisaldab eeldust, et nüüd lõpuks koidab kirgas päev. Ärkamisajale eelneva orjaööga on sama lugu kui pimeda keskajaga, nn keskaegse ööga – kumbagi pole õieti olemas olnud.

Siiski on pime orjaöö kujunenud eesti haritlastel kinnisideeks. Eestlaste kui orjarahva temaatika ilmutab hämmastavat elujõudu. Läinud käibele esimesel ärkamisajal kergekäeliselt käsitletud orjaajast, jõudis see nooreestluse ja eesti aja kaudu üllatavalt jõulisena välja tänasesse päeva. Orjapõlve pimedusest võttis juttu teha nooreestlane Tuglas. Isegi sedavõrd kahe jalaga maa peal seisev mees nagu Oskar Loorits vihjas mütoloogiliste kujutelmade tekkega seoses nälgiva orjarahva massifantaasiatele; kurikuulsad seitsesada aastat orjaaega on tema arvates igatahes saatuslik fakt.

Märt Laarman on kinnitanud, et oriolemises on eestlase elu: “Läänemere kaldal elab kõigilt peksa saanud närune tõug, kel pole niigi palju enesetunnet, et vaikiks oma saadud keretäitest ja seitsmest aastasajast” (Orirahvas, 1930). Olev Remsu kirjutab: “Orjamentaliteet on meie rahva kõige vastikum omadus ning ka ainus põhjus, miks me oleme säilinud” (Kuidas rikkuda piiri?, Tallinn, 1997).

Ent mis pimedast orjaööst saab juttu olla, kus ei ainust tähte näha saa? Jaanituled lõõmasid muistsetel linnamägedel kõik need kuus-seitsesada aastat igal päikesepühal, lisaks peetri- ja maarjaöödelgi. Pulmad traditsiooniliste saatelauludega kestsid mitu päeva ühtejärge. Naiste muistne kosimisõigus hääbus lõplikult alles paarsada aastat tagasi, kui kadus muistne tupelekutsumiskomme. Eesti tüdrukutel olnud luba kolm korda aastas, iga kord kolm pühapäeva järgemööda, käia poisse tupele kutsumas. Neiu läinud, tühi noatupp vööl, kirikumäele peigmeest otsima, kuni endale meelepärase peiu leidnud, kes talle noa tuppe pistnud. Vastumeelse poisi väits visatud omaniku ette maha (Eisen, Eesti kirjandus, 1910, lk 21)

Tupele kutsumise vormel käinud järgmiselt: “Tulge tupele, noored mehed,/ Siin on tupp, tuss man’’ (Kruusberg, lk 72). Komme leidis ajapikku üleüldist laitmist ning kadus 19. sajandi alguses. Viimased tupelekutsujad olnud uhked ja hullud, s.o ulakad tüdrukud – selleaegse rahva arvamise järele, mille mõjul ka komme kadus seega siis iseseisvad emaõiguslased, leiab asjatundja A. Kruusberg.

Hiliste aegadeni säilis naiste kosimisõigus ka maailma teises otsas asuvatel ainudel. Ka ainu neiu oli vaba valima endale meest. Noormees kinkis neiule noa omatehtud tupes, vastu sai peapaela. Indias kutsuti seda abiellumisviisi svajamvara ‘omavalik’ – täiskasvanud kuningatütar valis endale mehe, andes väljavalitule lillevaniku. Kõik, kes soovisid neiuga abielluda, võisid ennast näitama tulla.

Tõenäoliselt leidus alati pärisperemehi, näiteks 16. aastasajal oli Saare-Lääne piiskopkonna maadel keskeltläbi iga viies peremees vabatalupoeg, kel vähemalt 15 ha puhast põldu pluss heina-, karja- jm maad (Tarvel, lk 53 jj; 84; 88).

Etniliselt eesti päritolu aadelkond kadus põhiliselt pärast Jüriöö ülestõusu. Kroonik Russow kirjutab 15.-16. saj kohta, et Harju ja Viru aadlikele kuulunud erakordne võim ja voli oma maa ning mõisa piires. Isegi omaenda mõisakohus, kus vana kombe kohaselt mõistsid õigust ja tegid kurjategija kohta otsuse kõige vanemad talumehed, aadlimehed istusid küll kohal, kuid otsuse langetamisel vaikisid.

Õiguse mõõka kanda kaotas maarahvas 1507. a Liivimaa maapäeva otsusel, maa kaitse seisukohalt oli see väga väär otsus. Raudkäpp kui institutsioon tegutses veel meie vanaisade noorpõlves (vt ptk “Kalevipoja põrgujärv”).

Mässud, vastuhakud ja mõisnikega protsessimised kestsid läbi aastasadade. Eesti rahva kollektiivne mälu säilitas vähemalt läbi kahe-kolmeteistkümne inimpõlve elava mälestuse muistsest vabadusest, kuigi inimese tavamälu küünib vaid kolme põlve taha. Õigust käidi nõudmas nii Rootsi kuningakojas kui ka Peterburi paleedes. Holsteini diplomaadi Adam Oleariuse sõnul olnud eestlastel veel 17. sajandi keskpaiku meeles, et nende esiisad maad oma käes hoidsid, mistõttu, “kui nad, iseäranis talve ajal, linnast tulevad ja purjus on, ei anna nad sakslasele, kes nendega kohtub, hea meelega teed ega ütle häid sõnu”.

Mõnigi rahvalaulik teadis peast “Kalevala” jagu värsse, peretütred kandsid kaelas korraliku loomakarja väärtuses hõbedat: A. W. Hupeli, 18. sajand, teatel 40 rubla eest – seda ajal, mil suur siga maksnud kõige rohkem 5 rubla, lehm 3- 5 rubla, vasikas 30-60 kopikat, kana 2- 4 kopikat.

Vanausk taandus, vanad kombed ja tavad hakkasid kaduma alles kirjaoskuse ja vennastekoguduste levides ning seoses nn pärisorjuse tegeliku sisseseadmisega 18. sajandil. Uno Liivaku andmetel jõudsid eestlased selle pärisorjusegi ajal koos lätlaste, soomlaste, rootslaste ja teiste põhjamaade rahvastega Euroopa mandri kõige kirjaoskajamate ning lugemishuvilisemate rahvaste hulka, jäädes maha vaid Lääne- ja Kesk-Euroopa linnarahvast (Eesti raamatu lugu, Tallinn, 1995, lk 57).

Carl R. Jakobson rääkis eesti rahva pimeduseajast poliitilistel kaalutlustel, kui kirjutas sakslaste toodud pilkase pimeduse ajast: “Aga pimedus ei kesta igavesti, jo tõusis koit hommiku poolt ja kuulutab heledat valgust: Meie Keisri herra arm oli see koit, kelle ees pimeduse leudel enam pidamist ei ole” (1868), ja kirjaneitsi Lydia Koidula kasutas pimedust luulelise liialdusena, kuid haavatud hingega Liiv polnud ülepea sellest ilmast pärit: “Vask oli taevas mu üle,/ maa põuane, kumisev raud,/ja ise kõndisin ümber/ kui vankuv, elav haud”. See mees, kes tallab raudset nurme vaskse põuataeva all, elab maises põrgus. Ime siis, et taevas tundub tume, minevik must ning must lagi pea kohal. Luulelise natuuri üleelamisi ei saa siiski üldkehtivaiks pidada. Igamees ei pruugi samaväärset poeetiliselt pingestatud elu elada.

Musta mineviku raamat. Eiseni musta mineviku raamat kui retooriline sõnakõlks ei vääriks erilist tähelepanu, kui ta poleks võimaldanud kaasaega teenimatult ülendada. Nooreestlased kutsusid Gustav Suitsu suu ja sule läbi 1905. a rahvast üles olema eestlased, aga saama eurooplasteks: “Rohkem kulturi! Rohkem europalist kulturi! Olgem eestlased, kuid saagem ka europlasteks!” Hurda-järgsed haritlased hakkasid pidama Euroopa üht vanimat järjepidevat kultuuri teoorja primitiivseks vaimuvaraks ja pastlakultuuriks. Madalaks pandi nii Kreutzwaldi “Kalevipoeg” kui ka vanad rahvalaulud tervikuna. Eesti rahva ärksamad pead üritasid tookord vabaneda kogu minevikutaagast korraga, sealhulgas olulisest osast kultuuripärandist. Kui juba must minevik ja pime orjaaeg, siis loomulikult ka harimata matside madalad mõtted ning labased laulud.

Kuid mida meil üldse oleks peale oma keele ja kultuuri (põlvkondade vaimuväärtuste kvintessentsi) sinna Euroopasse ühes võtta? Toomas Liiv tõdeb, et nimelt need ilusad sõnad -jäägem eestlasteks, kuid saagem eurooplasteks – lükkasid eestlased baltisakslaste ja venestajate meeleheaks nii geograafilisest kui ka poliitilisest Euroopast lihtsalt välja (Sirp, 18.10.2002).

Loodetavasti lõpeb praegune minevikuga arveteõiendamine siis, kui võime rahulikult tõdeda, et olgem eurooplased, aga jäägem eestlasteks.

Sääl tuli Tuglas… “Sääl tuli Tuglas, sõjakevad õues…” kirjutas Gustav Suits pidulikult “Tuulemaas” (1913). Tuglasel on suuri teeneid Eestis moodsa kirjandusstiili edendamisel, kuid meie vanasse müütilisse rahvalaulu suhtus ta üleolevalt, pidades seda orjarahva ühiselulikust süütusest võrsunud lapseluuleks, mida iseloomustavat udune ja meelevaldne sõnastik ning süütu neitsilik fantastika, milles olevat palju laiust, vähe sügavust.

Neid tema meelest igavaid tuima värsimõõdu ning rütmiga väsitavaid ja ühetoonilisi laule lugedes kaotas tulevane tulekummardaja lootuse leida sealt midagi üllatavat. Karjalapsest, kiigeneitsist ja vaimutüdrukust laulikud, kellele eepiline vaim võõras, ei võinud ometi kangelaslugusid luua ega “jumalate müüte ning usulikke süsteeme sünnitada, sest et nende filosoofiline mõistus oli äärmiselt edenematu”, sedastab Tuglas essees “Kirjanduslik stiil”, jättes oma rahvale selgitamata, miks peaks müütiliste laulude sisu sõltuma karjalapse arenemata mõistusest. Regivärsside põlvest põlve kandumiseks piisaks heast mälustki.

“Põrgu värava” nimelises kirjatöös nimetab noor Tuglas hulganisti mitmete rahvaste – Babüloonia, Kreeka, Rooma, Skandinaavia ja slaavi – “valguse lapsi” ning “päikese poegi”, tunnistamata nende sekka vääriliseks Kalevipoega, eesti folkloori müütilistest päikese-päevapoegadest rääkimata. Tule ja päikese austamisest juttu tehes väidab ta: “Ja kui eestlastelgi sama aine tooreste teoorjade vanapagana juttude kujul kordub, siis on see ainult tunnistuseks, et meiegi minevik sel maakeral on möödunud. Vähe on Põhjas jumalaid, iseäranis valguse jumalaid. Muidu oleksid meilgi tekkinud müüdid, millest paistaks päikese, tule ja valguse kummardamise põhimõte.”

Suuremat kahju kui Tuglas pole eesti rahvalauluretseptsioonile tõenäoliselt keegi suutnud teha (kui vahest kooliõpikute rahvaluuleosa koostajad välja arvata). Ent Tuglase sõnum läks kooliõpetuse kaudu võimendatult rahva sekka. Kuigi vanemas eas pidas ta oma “Põrguväravat” diletandi tööks ja paiguti küllaltki naiivseks, jäi rahvas endiselt arvamusele, et mis sealt vanadest lauludest otsida, kui juba Tuglas ise neist midagi ei leidnud ega pidanud.

“Ta ei suutnud iialgi rahvalaulu tõelist stiili, selle sisemist hinge tabada. See oli ja jäi talle võhivõõraks maailmaks, ilma et tal enesel sellest aimugi oleks olnud. Kogu eluaja arvas ta rahvalaulu midagi muud olevat, kui see tõepoolest on, ja ta suri, ilma et eksitusest iial teada oleks saanud, veel enam – pärandas selle eksiarvamuse järeltulevale põlvele, kes seda ainult on suurendanud,” kirjutab Tuglas prohvetlikult – küll mitte iseenda, vaid Kreutzwaldi kohta.

Orjarahva eepos Eitades “Kalevipoja” kunstiväärtuslikkust, heitis Friedebert Tuglas ühtlasi üle ääre kogu rahvaluule, sh meie vanad rahvalaulud, nimetades neid naiste ajaviiteks. Tema arvates esitasid need naiste kitsast ja elementaarset mõttevalda. “Ei ühtki usutavat perspektiivi minevikku ja loodusse!”; “Kui kitsad piirid siin valitsevad! Kui väike on siinne valiku võimalus!” hüüatab ta ühtepuhku. Linnakultuuri poole pürgides, ilmakodaniku esiletõusu ja intelligent inimese ilmumist oodates, “kes kõike seda omas abstraktlikus mõttevallas päevade jooksul läbi elab, milleks isad ja isaisad aastaid konkreetlikku elu ning tegelikke katseid tarvitasid”, kahe kultuuri kokkupõrkamise üle teoretiseerides ning homsepäeva kirjanduse pärast muretsemisega tõuseb tas “igatsus äraigamata kultuuritraditsioonide järele”. Tuglas teadis, kui vaesed siin tunneme enese olevat.

“Meie rahvaluule võib meid ainult mõne luulelise motiivi ja meeleolu ning grammatilise vormiga rikastada.” Muinasjutud aga, mille “muinasjutulik” ilu näib talle paljas eelarvamine olevat, võivat paremal juhusel “ainult hääd rahvakeelt õpetada”. Leidus siiski eriarvajaid. “Kas tõesti võidakse uskuda, et need lugemata laulud, lood ja ehtekujud lihtsalt ajawiiteks tehti?” kirjutab Kristjan Raud, lisades: kas ei olnud need “ainsaks raamatuks, millesse paljude põlwede tarkus ja wõlmine mahutatud oli”? Kristjan Raud oli üldse imelik mees, tema üritas olemuslikku tabada: “Waatad inimese otsa. Ei aimagi, mis rikkused ta sees on. Terwe isesugune ilm kaob iga inimesega. Jäädawalt. Kordamata.” (Oli ennemuiste nõnda, Eesti Kultura, 1911/1)

Tuglas ent oli kindel oma õigsuses otsustada ja õpetada, ta ei kahelnud ega otsinud. Tema teadis, tema arvates tulnuks “Kalevipoja” asemel luua hoopis orjarahva eepos, millele ei kõlba eeskujuks klassikaliselt selge kreeka eeposte toon ega ka “Kalevala” luuletarkade sügavamõtteline maailm; eepos, mis ühendanuks keskaja fantastika, krati, rahaaugu, rehepapi ja Kaval-Antsu ning Suure Tõllu lood, rikastades neid jõhkra teoorja huumori ja pilkega, lisaks rõvedani pool “Kalevipojast”. Kas Andrus Kiviräha “Rehepapp” on esimene samm Tuglase orjarahvaeepose teostamisel?

Jätkunuks Tuglasel mahti süveneda oma rahva hingeellu, avastanuks ta, et ei Kalevipoeg ega “Kalevipoeg” ole nii üheselt mõistetavad. Kui ta oma sõnul ei suutnud “küllalt imestada, miks kõiksuguste vananaiste poolt lauldud pulma kommete ja mõrsja manitsuse laulude üle vaimustust tuntakse”, oleks tulnud asja uurida. Kelle poole aga olnuks kõrgesti koolitatud euromehel pöörduda? Mida oleks andnud talle talupoeg, kes tema enda isa-ema käest, müts peos, koogutades nõu käis küsimas?

Võimatu on täpset piiri tõmmata, kus lõpeb üleolev ja algab alavääristav suhtumine eesti mütoloogiasse, igatahes mõlemad tendentsid jätkuvad. Kõrgemaid müüte olevat meie tekke- ja seletusmuistenditest asjatu otsida (ERK, lk 572). Eesti mütoloogias olla aina tegemist pigem siirdlevi kui algupärase ainesega (Jaan Pühvel). Eesti rahvausk ei tundvat kõigi olemasolevate andmete põhjal jumalaid (Ülo Tedre). Põhjuseks küllap jälle see maarahvas, murust madalam, kes üksnes kõhutäitmise, magamise ja – kuivõrd meie oleme täitsa olemas – sugutegemise eest hoolt kandis

Rahva- või rahvuseepos Felix Oinase sõnul oli Kreutzwald kõrgeandeline poeet, kes andis “Kalevipojas” oma fantaasiale ikka ja jälle lennuvoli, mistõttu võib “Kalevipoega” nimetada rahvaluulel põhinevaks rahvuseeposeks, “Kalevalat” aga rahvaeeposeks, sest “Lönnrotil polnud suurt luuleannet, asjaolu, mis tuli talle eepose “Kalevala” koostamisel kasuks” – Lönnrot järgis võimalikult muutmatult soome rahvalaulude sõnastust (Oinas, lk 138).

Sellesse väitesse tuleks suhtuda teatud reservatsioonidega. Kreutzwaldi esimesed rahvalaulu üleskirjutused pärinevat aastast 1818, kui ta oli 16-aastane (Annist 1-11, lk 93). Seega jõudis ta jälile niisugustele asjadele, mida polnud teada antud enam kellelegi teisele. Ilmselt mäletas ta ka lapsepõlvest ja noorusest rohkesti rahvalaule peast.

Fr. R. Kreutzwald koostas eepose “Kalevipoeg”, kasutades oma sõnul põlise rahvalaulu vormi ka sellepärast, et algupärast eesti proosat polnud veel olemas ning ta kahtles, kas seda ka tulevikus olema saab. Kuigi just Kreutzwaldi ennemuistsed jutud panid aluse eesti proosakirjandusele, kusjuures rahvas luges need juturaamatud sõna otseses mõttes ära.

Rahvuseepose loomise au jättis Kreutzwald lahtiseks igaühe jaoks ega pretendeerinud ise nii kõrgelennulisele tiitlile. Oma arvates andis ta võimalikult truult pärimusi edasi, “Kalevipoeg” olla vormi ja sisu poolest läbi ja läbi eesti rahva üdi, luu, liha ning veri (Annist 1-11, lk 169). Fr. Tuglas nimetas sellist väljendusviisi lihakarni žargooniks.

Kreutzwald tajus “Kalevipoega” talletatud iidse pärimuse erakordsust. Taotledes eepose tulevast omandusõigust ainult endale ja oma pärijatele, kirjutas ta “Alg-Kalevipoja” saatekirjas Õpetatud Eesti Seltsile 16.11.1853: “Kuna see minu peatöö on, mida 1000 aasta pärast, nagu tänapäeval Homerost, ka sääraste inimeste raamatukogudes igal pool ees leitakse, kes selle keelest / täppigi ei taipa, siis pean ma juba oma eluajal selliseid korraldusi tegema, et minu tulevane suguvõsa oma suure esivanema töö vilja igal pool kitsendamatud nautida saaks. Niisugust raamatukaupmeest, kes rikas küllalt oleks käsikirja ära ostma, ei ole praegu meie maal veel mitte” (Annist 3, lk 16). Vaatamata sellele, et tema elutööd hakati kohe madalaks panema, peaks “Kalevipoeg” olema kõige enam tõlgitud eestikeelne teos.

Folkloori iidne ühisosa Otsesed paralleelid Kreutzwaldi ennemuistsetes juttudes ulatuvad otsapidi muinasegiptuse ja ainu mütoloogiasse. Seda on seletatud laenamise või juhusliku kokkusattumusega. Kuid geneetikute arvates põlvneb kogu inimkond ühestainsast esiemast, nn Mustast Eevast, kes elas ca 150 000 aasta eest Aafrikas. Euroopasse jõudis tänapäeva inimene ca 40 000 aastat tagasi. Meie otsesed esivanemad olid tõenäoliselt esimesed, kes taanduva jää järel tulles siia saabusid, nihkudes sobivas kauguses mandrijää servast põhja poole (Richard Villems, Ago Künnap). Umbes samal ajal, 12 000 aastat tagasi, jõudsid ainud Jaapani saartele ja inkade esivanemad Andidesse, kuid eks neil olnud ka pikem maa minna.

Loomulik siis, et meie kõigi müütilised tegelased on üsna sarnased, et kõik inimesed räägivad põhimõtteliselt ühte keelt ja on sama meelt, saavad asjade sügavamast olemusest ühtemoodi aru. Inimkonna kiviaega juurduv maailmapilt on aja jooksul teisenedes ja ajuti kokku varisedes vormunud praegusekujuliseks, säilitades siiski selged jäljed aastatuhandete kestel läbitud teelt. Igatahes puudub alus arvata, et eestlaste esivanemad jäid müütiliste kujutelmade loomises, tundmises ja edasiarendamises kõrvaliseks.

Professor Ago Künnapi arvates kõnelesid jää järel siiamaile jõudnud eestlaste esivanemad sedasama eesti keelt mis praegugi, muidugi varasemates esinemisvormides. (Künnap, lk 566). Viimasel ajal on mitmeid kordi tsiteeritud August Annistit, 1935: “Sest rikas on ainult see rahvas, kelle iga uus sugupõlv uuesti tõeliselt omaks teeb oma eelkäijate pärandi” (vt Peegel, lk 159). Ei saa jätta seda mõtet siinkohalgi meenutamata.

Koostatud aastal 2020


Möödunud on üle kahe aasta selle kirjutise koostamisest. Seda lõpetav Karl Kello sulest pärinev mõttetihe artikkel ei võimaldanud sobivat kokkuvõtet vormida. Nüüd tuli juhus appi – leidsin vanade fotode hulgast ühe, mis meenutas 1946. aastal aset leidnud Vigala rahva ekskursiooni Läänemaalt Lõuna-Eestisse. Sellest ajast pärineb ühispilt Kreutzwaldi mälestussamba ees Võrus. Mul ei ole õnnestunud identifitseerida enamikku neist inimestest, aga iseenda tundsin ära vanaisa külje all.

Tahan meenutada kõiki neid minevikku langenud inimesi, kes aasta peale sõja lõppu tegid pika ohtliku reisi läbi Eesti ja kogunesid lauluisa mälestussamba ette teda austama. Rahvuseeposes ta tunnistab: „Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormat tuleb tarkust tunnistada“. Sest Bulgarin ja Kreutzwald oli kaasaegsed, elasid lähestikku – üks Võrus, teine Tartus, mõlemad on maetud Raadile.

Sajandite tarkus aitaks Eesti tulevikuvankri rattaid koos hoida. Vanker on Vana-Kreeka müütilise tarkusejumalanna Athena poolt inimestele antud. Selle neli ratast töö, perekond/kodu, vaimsus ja loodus väljendavad universaale ühtsuses ja tasakaalus. Neid saaksid arvestada oma elu kujundamisel ka digiajastul iga inimene kui ühiskond ja muidugi poliitikud. Nende universaalide tuletisteks on progress, kultuur, haridus, tervis ja ehk mistahes muud üldmõisted, milledele viitavad või kasutavad selles kirjutises osalejad.

Lehekuul, aastal 2022

Nõuanded teadusnõukojale

Jaak Uibu, meditsiinidoktor

Proloog.

On see nüüd saatus või midagi veel kõrgemat, aga Riigikogu dokumendiregistris on 8. novembrist ja teineteisest sõltumata kõrvuti kaks kannet – Riigikontrolli ülevaade „Koroonakriis viis õppetundi“ ja Jaak Uibu „Nõuanded teadusnõukojale“.

Riigikontroll rõhutab: „Info tuleks inimestele anda ametlike kanalite kaudu…“.

Jaak Uibu kirjutab: „Segadust vähendaks koroona riiklik teabeleht, mille koostamine aitaks teadlasi ja praktikuid leida ühist keelt ning arusaamist. Keda siis veel uskuda, kui omi eesti teadlasi“.

Kuivõrd arusaamatutel põhjustel ei julge toetada teabelehe koostamist Peaminister, siis keegi, peale ühe isiku Riigikogus, ei võta ideed omaks. Nii see segadus kestab – Peaminister ei julge ja riik ei julge seisukohta võtta.

Jätka lugemist

Ametikirjavahetuse meelespea anabasis

Jaak Uibu, D.Sc
Riigikogu 13. koosseisu  Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant

Postimees kirjutas kolm aastat tagasi: „Millist bürokraatlikku kadalippu peab läbima, et riigiteenistujatele mõeldud ametikirjavahetuse heatava meelespead võetaks lõpuks vastu“

Nimelt koostasime koos ametiisikutega Riigikogust, Riigikantseleist, kõikidest ministeeriumidest ja Tartu Ülikoolist, lisaks palju asjahuvilisi, kaheleheküljelise Ametikirjavahetuse meelespea, mis on Toompea Haridusseminari algatus ametikirjavahetuse muutmiseks sisukamaks, hoolivamaks ja operatiivsemaks. Seejuures pakkus rõõmu ametnike kaasatulek selle tööga. Meelespea on leitav googeldamisel Eesti Klubi portaalis.

Jätka lugemist

Head mõttekaaslased!

Eesti Klubi

Patroon president Arnold Rüütel

Klubi president Andro Roos

Eesti Klubi presidendi aastalõpupöördumine 2012

Austatud klubikaaslased,

Kätte on jõudnud aasta viimane päev. Enne kui vahetub aasta, heitkem pilk tagasi. Kas me tegime kõik, mis plaanitud või kas jõudsime üldse kuhugi. Aastat alustasin optimistlikult lootes, et jõuame viia klubi tegevuse maakondadesse ja iga ettekandekoosolekuga lähemale sammukese Eestluse Elujõu uue kongressi ettevalmistamises. Paraku sündmused Eestis vaheldusid kiiremini kui oodata oskasime ja tuleb tunnistada, et pigem vaatasime rongi tagatulesid.

Jätka lugemist

Eesti Klubi toetus tervishoiutöötajatele

MTÜ Eesti Klubi
PRESSITEADE
03.10.2012

Eesti Klubi toetus tervishoiutöötajatele.

Eesti Klubi juhatus toetab tervishoiutöötajate streiki eelkõige vajadusest tekitada Eesti ühiskonnas muutus süsteemse ja läbimõeldud ühiskonnajuhtimise suunas, et tervishoid oleks jätkusuutlik ka 10 aasta pärast.

Jätka lugemist

Avalik järelepäring rahandusministrile

31.07.2012

Austatud rahandusminister, hr Jürgen Ligi
Pöördume Teie poole avaliku palvega selgitada meile kui Eesti Vabariigi kodanikele ja maksumaksjatele arusaamatuks jäänud küsimusi. Teie poole isiklikult sundis meid pöörduma asjaolu, et Te olete kõige enam informeeritud viimase aja sündmustest, mis puudutavad meid maksumaksjatena oluliselt ja mille tulemusena võib meie maksukoormus kasvada talumatult suureks. Samuti asjaolu, et ELAK-i istungid on kinnised ning avalikud allikad ei võimalda jälgida ESM ja Fiskaalpakti arutelu käiku.

Jätka lugemist

Eesti Klubi arvamus Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu artikkel 4 lõike 4 põhiseadusele vastavuse kohta.

Hr Märt Rask
Esimees
Riigikohus
Lossi 17
50093 TARTU

Teie 22.03.2012 nr 4-3-20-12 kirjas palutakse arvamust Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu artikkel 4 lõike 4 põhiseaduspärasuse kohta (Põhiseaduslikkuse järelevalve asi nr 3-4-1-6-12)

Jätka lugemist

Eesti Klubi taotleb rahvastikuministri koha taastamist valitsuses.

MTÜ Eesti Klubi
PRESSITEADE
04.04.2012

Täna asetleidnud Eesti Klubi juhatuse laiendatud koosolekul toimus dr. Jaak Uibu ettekande “Eestluse elujõud ja rahva tervis. Algatuskogemused” ärakuulamine ja arutelu ettekande teemal. Dr. Uibu rõhutas kokkuvõttes, et eesti rahva jätkuvat kahanemist toetavad põhilised tegurid on: vastutavate valitsusametnike kõrkus, sotsiaaldarwinismi laialdane propageerimine, moraalne relativism ning vaimsuse ja materialismi tasakaalunihe materialismi suunas.

Jätka lugemist

Halvaendeline vaikus ESM lepingu osas

Mati Väärtnõu,
ettevõtja
Eesti Klubi president

Viimastel päevadel on uudistest läbi käinud, et Euroopa riikide rahandusministrid on jõudnud kokkuleppele Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) lepingu teksti  osas. Viimane uudis räägib, et Euroopas toimub sellega seoses mitteametlik erakorraline peaministrite kokkusaamine.

Jätka lugemist

Page 1 of 2

Eesti Klubi