Autor: Ülo Vooglaid

Inimestel on kombeks oodata ja kannatada, loota ja uskuda, et oli mis oli, aga küllap läheb elu varsti jälle paremaks. Inimesed kannatavad, kui nad usuvad, et juhtkond on aus, arukas, töökas ja usaldusväärne. Inimesed sisendavad endale ja teistele, et elu, eriti igasugune üleminek, on väga keeruline ja ei taha tunnistada, et mõni üleminek võib osutuda altminekuks. Inimestel on mitte ainult unistused ja lootused, vaid ka mõõt ja piir. Kui katkeb usk ja usaldus, siis võib katkeda ka kannatus.

Praktika näitab, et ühiskonnas saab mingi aja väga paljusid petta. Teame ka seda, et petta ei saa kõiki kogu aeg. Praeguse olukorra peamiseks indikaatoriks on elanikkonna juurdekasv.

Riik, meie oma riik, ei või olla täis valet ja pettust! Pettusele rajatud perekonnad, kogukonnad, erakonnad nagu ka ühiskonnad, võivad mingi aja kuidagi püsida, aga neid ei austata ega armastata. Neis on halb olla, sest on häbi, mille põhjustest ei või rääkida.

Kui inimeste usaldus katkeb ja mõõt saab täis, siis nad kas ajavad astla püsti ja asuvad võitlusse või lähevad ära. Paraku on enamik eestlastest olnud eest ära minejad, mitte ees minejad.

Meikar ei avastanud midagi; ta sõnastas ja avalikustas ammu teada olnud korra. Erakondade rahapesu ja muu šlikerdamine võimul püsimiseks on ammu üldteada. Kui kitsed seatakse  kärneriks ja kaotatakse vajadus avalikkuse ees aru anda ning reaalselt vastutada nii oma tegevuse kui ka tegematajätmiste eest nagu ka tulemuste ja tagajärgede eest, siis pole ühtki jõudu, mis paneks saadikuid ja ametnikke õppima ning enne otsustamist mõtlema.

Kui erakonna juhtkonda kuuluvad sellised isikud, kes väidavad, et nad ei ole kuulnud ega näinud, kuidas erakonnas raha hangitakse ja kulutatakse, siis ei piisa ka taeva appi kutsumisest. Käes on tõehetk, kus selgub, kes on kes. Usalduse kaotanud isikutel on valida, kas

a)  seletada ausalt, kuidas asju tegelikult aeti, paluda rahvalt vabandust ja astuda kõrvale – tegelema millegi muuga, kus ei ole võimalik riiki ja rahvast enam kahjustada või

b)  jääda naerualuseks ja põlastusväärseks.

Nüüd lahvatanud skandaalis ei ole põhiküsimuseks rahapesu.

Põhiküsimuseks on poliitikute ausus ja usaldusväärsus.

Sageli küsitakse, milleks on erakondadel vaja valimisteks nii palju raha? Sellele küsimusele ei ole veel üritatud sisuliselt vastata.

Riigikogus „esindatud“ erakondade juhtkonnad teavad seda, aga karta on, et nad ei taha (ei saa) seda öelda. Sekretär on teatavasti SALADUSEHOIDJA ja erakonna peasekretär  on  PEASALADUSE HOIDJA. Kui võimustruktuur on põhjendamatu, siis on vaja raha totaalseks kasvanud pettuse varjamiseks ja õigustamiseks.

Vale ja pettuse varal võimu haaramine, varjamine ja õigustamine on tõepoolest väga kallis, sest kõik valetajad, sh ajakirjandus, raadio ja televisioon tuleb mitmekordselt kinni maksta. Kui valijail oleks võimalik tegelikult valida ja veenduda, kes nimekirjadesse seatud kandidaatidest on asjatundlik, millist poliitikat ja ideoloogiat keegi õigeks peab, mis ühe või teistsuguse strateegia tõttu meie riigi ja rahvaga tõenäoliselt juhtub, siis oleks erakondade rahavajadus kordades väiksem ja Riigikogu koosseis sootuks teistsugune.

Praegu kehtiv valimisseadus ei võimalda valimisi korraldada. Kodanikel ei ole võimalik kasutada Põhiseadusest tulenevat õigust valida ja olla valitud. Miks? Sellepärast, et rahval pole võimalust olla ei haritud, informeeritud ega kogenud selleks,  et osaleda eelistusotsuste tegemisel.

Korruptsioonist on Riigikogu läbi imbunud mitte pelgalt seetõttu, et mõni ärimees on tahtnud oma asjade edenemiseks soodsamaid tingimusi, vaid eeskätt seetõttu, et kehtiv valimisseadus on kõlbmatu.

Riik on edasi- ja tagasisidestamata.

Edasisidestus ja tagasisidestus on juhtimise, valitsemise, haldamise, sidustamise jm eesmärgipärase tegevuse olulised (asendamatud) eeldused. Süsteemid, mis on ühiskonnas edasi- ja tagasisidestamata, on juhitamatud ning nende hääbumine on vaid ajaküsimus. Kui leiab kinnitust, et mõni erakond on tegelikult organiseeritud kuritegevuse keskus, siis pole mõelda mitte midagi: selline erakond on vaja laiali saata.

Ühiskonnast ei saa pahesid kõrvaldada

Ühiskonnas kujunenud pahedest on võimalik jagu saada kui õnnestub kõrvaldada („välja juurida“) nende põhjused. Paraku oleks siis vaja need avastada ja avalikustada.

Pahede põhjused on vaja avastada SÜSTEEMINA (vastastikku seotud nähtuste ja protsesside tervikliku kogumina). Puuduste põhjused on vaja avastada, sõnastada ja  avalikustada. Seejärel tuleb luua eeldused

a) pahede põhjustest vabanemiseks ja

b) uute, seni puudunud regulatsioonide rajamiseks.

Muidugi on vaja varuda lisaks ajale ka kannatust, sest võimuga kaasnevaid hüvesid nautima harjunus isikud hoiavad tavaliselt küünte ja hammastega võimust kinni. Järelikult tuleb tegutseda, visalt ja  järjekindlalt, ausalt ja õiglaselt, avalikult, leppimatult ja süsteemselt. Mõne pahe ümber askeldamine ja ohkamine, nagu ka  mõne  põhjuse kõrvaldamine kas omaette või Prokuratuuri abiga, ei muudaks midagi!

Olukorras, kus võimuerakondade liidrid võltsivad ja vassivad, ei jää kuigi palju võimalusi üle ka Vabariigi Presidendil. Ta peab valima poole –  asuma peitma ja otse või kaudselt  õigustama seaduserikkumisi ja variserlikkuse koos  JOKKitamisega kuidagi heaks kiitma, või asuma rahva poole ja ütlema sõnaselgelt: „AITAB! !“.

Kui erakondade juhtkonnad ei saa olukorra tõsidusest aru ja tahaksid vanaviisi jätkata, siis polegi vist muud teha kui avaldada Riigikogule umbusaldust ja  kuulutada välja uued, erakorralised valimised.

Aeg on öelda:  „MÕÕT SAI TÄIS. RUMALUST VÕIKS VEEL TALUDA, ALATUST JA VALET ENAM MITTE.“