Teine kiri
Jaak Uibu, Toompea Haridusseminar

Oleme saanud Riigikogu liikmeilt vastuskirju, mis meie tuju ja enesetunnet oluliselt tõstavad. Ühtlasi ka ajendavad dialooge jätkama nendega, kes oma küünalt vaka all hoiavad. Või ei tihka vastata, sest ei tea ju, kuhu on ämber valmis seatud. Mittevastajad moodustavad Riigikogu absoluutse enamuse.

Dialoogi algust tähistas mitme soodsa asjaolu kokkulangemine: esiteks, rahvastikukriisi käsitleva ettekande aprobeerimine Eesti Teadusseltsi poolt Rootsis, teiseks, kümme päeva peale kirja saatmist Riigikogu juhatus ja fraktsioonide esindajad kiitsid heaks Riigikogu liikme hea tava ja kolmandaks, Riigikogu valimised 2015.aasta märtsis. Niisugust soodsat hetke niipea (või üldse?) ei tule. Soodus sellest aspektist, et Riigikogu liikmed täie tõsidusega suhtuksid rahvastikukriisi temaatikasse. Et täis tõsidus ei tule kergelt, seda kinnitab kurb kogemus käesolevate dialoogidega.

Loomulikult rõõmustame, et Riigikogu esimees Eiki Nestor leidis aja vastamiseks. Temalt nagu teisteltki palusime seisukohavõtte ettekande kohta. Rõõm oli üürike, sest ta vastas: Kahjuks pean tagasi lükkama Teie palve ettekannet kommenteerida. Põhiseaduse § 38 alusel on teadus ja kunst ning nende õpetused vabad. Seetõttu oleks mul ametiisikuna kohatu sekkuda akadeemilisse debatti ja seda mõjutada.

Kas rahvastikukriis on vaid akadeemilise debati teema? Juba poolteist aastat tagasi Kodurahufoorumil küsisin: „Kui kahekümne aastaga on Eesti kaotanud kuuendiku oma rahvastikust ja täna soovib kolmandik Eestist lahkuda ja kui see ei ole rahvastikukriis, siis kui suur peab olema rahvastikukadu rahvastikukriisi tuvastamiseks ja tõhusate vastumeetmete rakendamiseks!? Siin kumab vastu seadusandlik tegematajätmine.“

Meenutame: Riigikohus oma vastustes Euroopa Konstitutsioonikohtute küsimustikule määratles seadusandlikku tegematajätmist kui olukorda, kus seaduses ei leidu reeglit seesuguse situatsiooni lahendamiseks, mille õiguslik reguleerimine on põhiseaduslikult nõutav. Ja rahvuse säilimine seda on!

Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise komisjoni lõpparuanne (1998) aitab meid riigi ühe põhiülesande meeldetuletamisel Riigikogu liikmetele – see tuleneb otse PS preambulast – rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämine. Tsiteerin lõpparuande Preambula osa: Preambula peamine juriidiline tähendus seisneb selles, et ta sõnastab need üldised sihtjooned, mis on aluseks põhiseaduse teiste normide ning põhiseadusest alamalseisva õiguse tõlgendamisel. Kogu põhiseadust tuleb vaadelda preambulas sätestatud printsiipide valgusel (…) Eesti Vabariigi põhiseaduse preambula sisaldab riigivõimu alustalade kõrval ka viidet riigi põhieesmärkidele ja põhiülesannetele (…) Riiklike eesmärkide ja ülesannete täitmine on eelkõige adresseeritud seadusandjale. Niisiis julgustuseks Eiki Nestorile – Põhiseaduse paragrahv 38 on allutatud preambulale. Pealegi, § 54 sätestab, et  Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust. Kui palju peab rahvaarv langema, et iseseisvus veel säiliks? Kas riik ilma rahvata?

Keda veel peaks julgustama rahvastikukriisi suhtes seisukohta võtma? Kahtlemata neid, kes kavandavad Riigikogu valimistel oma tagasivalimist. Niisiis neid, kes lubavad demokraatiat, kaasamist, avaliku arvamuse arvestamist ja mistahes, et aga hääli saaks. Esinumbrid – Kristen Michal, Arto Aas, Barbi Pilvre, Rainer Vakra, Urmas Reinsalu, Laine Randjärv, Kalle Laanet, Neeme Suur, Valdo Randpere… Nende hulgas on ka Riigikogu liikme hea tava töögrupi liikmed – Barbi Pilvre, Valdo Randpere ja Kalle Laanet. Kas rahvast peaks hoiatama, et tegemist on vähese kirjaoskuse ja vastamisvõimega isikutega? Kordan esimesest dialoogide kirjast: Ei saa ju tekkida dialoogi, kui teine pool vaikib ja vaikib, oodates kuni küsija väsib või tüdineb.

Kalle Laaneti ja Rainer Vakraga istusime paar aastat tagasi koos, peale pereheitmist ja kavandasime rahvastikupoliitka alal suuri plaane. Kuhu need jäid?

Kristen Michal suhtus juba kümme aastat tagasi asetleidnud jutuajamisel üleolekuga rahvastikuprobleemidesse ja tänagi lubab ta tagasi vaatamata kihutada ikka edasi, kas või tükid taga. Neeme Suurt huvitab palju rohkem kooseluseadus kui rahva kestmine, siin me ei näe temal seadusandlikke algatusi, kirjale ei ole vastanud. Laine Randjärv on tubli ja sõnakas ja laulda oskav inimene igast kandist, ei tea, miks meie küsimus teda keeletuks võttis. Barbi Pilvre infotunnis sõna ei ole võtnud, kirjalikke küsimusi esitanud ei ole, annab enda tutvustamisel teada, et kuulub OSCE Parlamentaarse Assamblee delegatsiooni, aga klikkides selgub, et koosseisus ei ole. Niisiis Barbil peaks aega olema vastata, aga ei – vastust ei tule.

Riigikogu endisele liikmele Jevgeni Ossinovskile sai ka ettekanne rahvastikukriisist saadetud. Vastas oma nõuniku kaudu: Minister luges huviga Teie saadetud analüüsi ja nõustub, et rahvastikukriis on Eesti ühiskonnas äärmiselt terav probleem. Ta palus kinnitada, et võtab Teie ettepanekuid oma töös arvesse.

Kas täitevvõim läheb rahvastikukriisi tunnustamisega ees ja Riigikogu seadusliku tegematajätmisega sörgib sabas?

Heade soovidega,
Jaak Uibu
jaak.uibu@mail.ee
Toompea Haridusseminar

15. jaanuaril 2015