Viimastel päevadel on uudistest läbi käinud, et Euroopa riikide rahandusministrid on jõudnud kokkuleppele Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) lepingu teksti  osas. Viimane uudis räägib, et Euroopas toimub sellega seoses mitteametlik erakorraline peaministrite kokkusaamine.Mida kuulda ega näha siseriiklikult ei ole, see on arutelu selle üle, mis see ESM leping üldse sisaldab, mida see Eesti riigi jaoks tähendab ja kuidas kavandatav leping suhestub Eesti Põhiseadusega.
Küll aga on rahandusministeeriumi kodulehel kõigile kättesaadav lepingu mustandi tekst, mis on tõlgitud ka eesti keelde. Sealt saame teada, et ESM näol on tegemist eraõigusliku juriidilise isikuga, esialgse kapitaliga 700 miljardit eurot, millest Eesti osa moodustab 1,3 miljardit eurot.
Ärevaks teeb asjaolu, et sellisele eraõiguslikul alusel moodustatavale üksusele tahetakse anda praktiliselt täielik kontroll ESMiga liitunud riikide üle, sh kohtuõigus ilma, et see üksus ise alluks üldse mingisugusele kontrollile või vastutusele. Artikkel 27 annab ESM-le täieliku immuniteedi ja salastatuse nii kohtuinstantside kui ka riikide ja isegi Euroopa Liidu parlamendi otsuste eest, samas on ESM-l endal seaduslik õigus olla kohtus menetlusosaliseks. Artikkel 30 p 1 annab ka kohtuliku puutumatuse ESM-is töötavatele isikutele ja nende dokumentidele.
Kuigi Artikli 4 p 3 kohaselt otsuse vastuvõtmiseks vastastikusel kokkuleppel on vaja hääletamisel osalevate liikmete ühehäälset heakskiitu, siis tegelikkuses ei vastuta Artikli 5 p 1 kohaselt liikmesriigi poolt määratud hääleõiguslik juhatajate nõukogu liige millegagi oma otsuse eest ESM-ga liitunud riigi ees ja on Artikli 29 p 1 järgi ametisaladuse hoidmise kohustusega seotud ka pärast ametikohustuste lõppemist.
Lepingu kohaselt võib ESM-i juhatus vajadusel muuta fondi maksimaalkapitali ja seega muuta Artikkel 8-s nimetatud limiiti (lepingu Artikkel 10, punkt 1) ja kõik ESM-i liikmed on pöördumatult ja tingimusteta kohustatud maksma 7 päeva jooksul, kui nõudmine esitatakse (lepingu Artikkel 9, punkt 3).
I-le täpi paneb Artikkel 4 p 6, mis sätestab, et ESMi  liikme hääleõigus, mida tema määratud isik või selle esindaja kasutab juhatajate nõukogus või direktorite nõukogus, vastab ESMi lubatud aktsiakapitalis liikmele eraldatud aktsiate arvule. See tähendab, et sisuliselt ei mängi Eesti hääled suurt rolli. Artikli 4 p 2 kohaselt piisab otsuse vastuvõtmiseks kui esindatud on 2/3 hääleõiguslikest liikmetest, kellele kuulub kokku 2/3 häälõigusest. Ainult vastastikust kokkulepet nõudvad otsused eeldavad hääletamisel osalevate riikide ühehäälset heakskiitu nagu eelnevalt viidatud. Aga kui riigi esindaja mingil põhjusel hääletamisele ei jõua või on ta mingil viisil mõjutatav, siis ei ole liikmesriigil mingit võimalust vastuvõetud otsust mitte täita.
Võib-olla olen mina kodanikuna ebateadlik ja see ESM leping on igati aktsepteeritav. Muudmoodi ei oska ma seletada täielikku vaikust avalikkuses ESM sisu osas. Aga isegi sellel juhul soovin ma lugeda ESM-i puudutavaid arutelusid, ajakirjanike küsimusi ja vastavate spetsialistide vastuseid nendele küsimustele! Kallid ajakirjanikud, kallis Eesti ühiskond, ärgake üles! Vastasel juhul võib hilja olla ja tagantjärele tarkus ei pruugi meid enam aidata.

Lisad:

• Seletuskiri (ESM korraldus)

Nimetatud keskusest saaks nii museaalne kui kultuuriloome objekt Tartu rahu pärandi põlistamiseks põlvkondade, riikide ja rahvaste vahel. Tartu rahu näite varal eksponeeritav edukas kultuuridiplomaatia on seni maailmas vähe järgimist leidnud ja väärib seetõttu avamist laiemale avalikkusele.
Eesti Klubi pöördub palvega Eesti Vabariigi Riigikogu, Kultuuriministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Tartu Linnavalitsuse, Tartu Kunstimuuseumi ja Jaan Poska Gümnaasiumi poole teha kõik neist oleneva Eesti riigi sünnile aluse pannud sündmuse jäädvustamiseks tulevastele põlvedele.
Mati Väärtnõu, Eesti Klubi president

Euroopa Liidu materjalidega tutvunud ja talumehe tarkust hindava inimesena ütlen kohe ära, et need ei ole võrdväärsed mõisted, nad ei ole isegi võrreldavad, veelgi enam, nad on sügavas vastuolus. Püüdes mingis vastuolus selgusele jõuda, peaksime mõlemale osapoolele andma võimaluse end argumenteerida. Isegi vanad roomlased ütlesid: “Audietur et altera pars” – kuulake ära ka vastaspool!  Euroopa Liidu propagandamasin töötab aga ainult ühesuunalisena ja eurodirektiivid nullivad ära mitte ainult liikmesriikide kohalikud seadused ja tavad, vaid on asunud aastatuhandete jooksul talletunud talumehelikku tarkust enda omaga asendama ja ära keelama inimese loomupärast õigust ise otsustada oma toidulaua, olme, eluviiside ja ka tervise üle. Ehk teisisõnu, euroametnikud on võtnud endile võõrandamatu õiguse meie eest otsustada, kuidas istuda ja astuda, mida süüa ja juua, millistes tingimustes elada, mida tõve korral peale määrida või sisse võtta, jätmata vähimatki võimalust vastaspoolel oma argumente esitada.

Euroopa Liit on nagu karuputk, mis looduse ja loomu vastaselt tungib meie õuele. Mäletame veel mitte kaugest minevikust, kuidas N Liidu suured mitshurinlased käsu korras vabatahtlikult külvasid meie põldudele karuputket. Selle nektarist täis õied pidid pilgeni täis jootma meie mesilinnud, tema lehtedest ja vartest pidi saama maitsvat ja mahlast haljasmassi piimakarjale, karuputke kaitsvates saludes pidid oma kohtumisi määrama armastajapaarid. Tegelikkus osutus millekski muuks. Mesilased surid mürgisest nektarist, vissid keerasid karuputke silo poole tagumise otsa ja inimestele tekitas ka tühine kokkupuude karuputkega mürgitusi ja nahakahjustusi. Nüüdseks on karuputkest saanud meie põldude nuhtlus, mille hävitamisega teadlased ja põllumehed edutult vaeva näevad. Midagi väga sarnast on sündimas Euroopa Liiduga. Sel ajal kui meie riigiametnikest mesilinnud hardunult joovad Euroliidu nektarit, mida neile teeseldud naeratusega mokale määritakse, haaravad välismaalaste karuputke-kolooniad ühe Eestimaa tüki teise järel. See on samasugune vägivaldne sekkumine meie rahva elukorraldusse nagu sovjetlik karuputke külvamine põldudele.

Autoritaarse ametnike diktaadi kehtestamine erineva kultuurilise, ajaloolise, olmelise ja klimaatilise taustaga rahvaste üle tähendab politseiriigi taassündi. Paljud suured diktaatorid ja julmurid on üritanud inimkonna ajaloos erinevaid rahvaid ühe mõõdu järgi mõõta ja kõik nad on ebaõnnestunud, jättes endast maha laastatud maa ja mõõtmatud inimlikud kannatused.

Nüüd seisame siis järjekordse ilusate sõnade ja lubadustega varjatud eksperimendi lävel, kus väidetavalt meie endi vaba valiku (kelle valiku?!) järgi üritatakse meid vägisi tirida “helgesse homsesse”. Selles homses peavad kõik meie kilud ja räimed kasvama euromõõdu pikkuseks, meie viljaterad Baieri õllevilja suuruseks, õunad – pirnid –ploomid pakatavalt punapõskseks, kurgid euromalli järgi kõveraks, meie toidulaud peab aga särama europakendisse kängitsetud keemiast ja konservantidest, koduapteegis ilutsema ainult suurte rahvusvaheliste ravimikontsernide poolt toodetud mürkained jne. Piltlikult õeldes peaksime ka ise muutuma ajapikku ühepikkusteks, ühepaksusteks, tunnistama sama usku ja mõtlema samu mõtteid. Muidu ei vasta eurostandardile! Kui aga juhtumisi meie klimaatilises vööndis teravili ei suvatse saavutada Kesk-Euroopa mustmullas kasvanud vilja mõõtmeid, siis näeb eurodirektiiv ette selle kasutamist ainult loomatoiduks. Eurooplase nägu eestlane söögu nüüdsest ainult kunstväetisest ja herbitsiididest pakatavat Euroliidust imporditud viljatera! Kui aga mõni aborigeen ei taha ühtset eurojalga astuda, siis seatakse tema kõrvale politseinik, inspektor, jälgija, eurovaatleja või mõni muu priileivasööja. Varem meid normaalselt teenindanud ja nõustanud riigiametnikud ongi juba muutunud inspektoriteks, kelle ainus funktsioon on karistamine. Isegi arstid ja veterinaarid ei ravi enam inimesi ja loomi, vaid kontrollivad kohustuslike euronõuete täitmist, et meie kodude ja töökohtade seinad, laed, põrandad, köögid ja kempsud oleksid eurodirektiivile vastavad. Kui ei vasta – karistada, sulgeda,

likvideerida, ära keelata. Ainuüksi möödunud aastal tunnistati enam kui 80% toiduaineid tootvatest ja töötlevatest ettevõtetest ja 95% lasteasutustest euronõuetele mittevastavaiks. Kui aastasadu on arukad lapsevanemad oma kasvavatele lastele püüdnud anda erinevaid tooreid juurvilju, salateid, seemneid, idusid, mett ja muud väärtuslikku looduslikku toitu, siis nüüd ei tohi lasteasutused enam kohalikult aiapidajalt või loomakasvatajalt puhast, looduslikku ja keemiavaba saadust osta. Toidukäitlemise eurotingimusi suudavad täita ainult vähesed monopoolsed suurettevõtted, kes siis masstoodangut rohkete konservantide, säilitus- ja värvainetega rikastavad ning ……. tekivad juurde terved armeed allergiat, gastriite, neuroose ja muid raskeid haigusi põdevaid inimesi, kellest omakorda tehakse farmaatsiakontsernide medikamentide sõltlased. Ja ongi inimeste tahe, valikuvabadus ja otsustusvõime murtud, temast on saanud väike hammasrattakene suure euromasina hästi õlitatud mehanismis. Ise ju tahtsime! Eks see vist meie europüüdlus ongi.

Et illustreerida eelpool toodud mõtteid reaalsete faktidega, lubatagu mul lühidalt refereerida hiljuti Inglismaal ilmunud artiklit, milles löödi häirekella Euroliidu poolt naturaalsete toitainete, taimsete toidulisandite, mineraalainete ja muude looduslike produktide kasutamise keelustamise vastu. Nimelt kavatseb Euroliit farmaatsiatööstuse suurkontsernide survel viia sisse mahukad täiendused Euroliidu meditsiinilistesse direktiividesse, millega kõik looduslikud ravimtaimed, toidulisandid, aastatuhandeid inimlike vaeguste vastu kasutusel olnud loomsed ja taimsed vahendid tunnistatakse ravimiteks, milliste tootmine eeldab ülikallite litsentside olemasolu. Iga mineraal, vitamiin või looduslik ravim muudetakse euroametnike poolt läbiviidavate absoluutselt mittevajalike katseprogrammide subjektiks, mille alusel siis antakse välja vastav litsents. On selge, et sellise üleregulatiivse hulluse peamised võidumehed on suured rahvusvahelised ravimitootjad, firmad, kellele on jõukohane masstoodangu ülikasumitest kallite litsentside eest maksta. Kaotajateks jäävad loomulikult väikesed tervislikke toidulisandeid tootvad ettevõtted ja muidugi meie teiega, tarbijad.

Nii näeb uus Euroliidu toidulisandite direktiiv ette kõrvaldada müügilt üle 300 nimetuse laialt tuntud ja populaarset mineraalainet ning toidulisandit ja kehtestada ranged limiidid ülejäänute tootmisele. Vähe sellest, et nimetatud direktiivi kehtestamine muudab olematuks senise praktika looduslike toiduainete kasutamiseks preventatiivses tervishoius ja teraapias, määrab ta kogu selle inimtegevuse valdkonna pikaajalisele väljasuremisele. Piisab ainuüksi ühe nõudmise mainimisest, mille järgi taimsetele preparaatidele litsentsi saamiseks peavad nad end tõestama 30 aasta jooksul! Kuigi nende 300 keelatud loodusliku aine nimistut ei ole veel kättesaadavaks tehtud, võib juba veendunult väita, et keelu alla langevad kõik väljastpoolt Euroliitu imporditud preparaadid ja toidulisandid, s.h. mumio, tuntud Siberi eliksiirid zen-zenist, kuldjuurest, seedriseemnetest jne. ja loomulikult meie endi taruvaik, astelpaju, saialille, takjajuure, nõgese jpt. preparaadid. Milline jälkus euroametniku peenele ninale – nahkhiire sõnnikust mumio ja mesilase väljaheidetega pikitud taruvaik!

Kuigi on ilmne, et selle Euroliidu poolt rahvaste vastu kavandatava järjekordse kuriteo mootoriks on farmaatsiakontsernide lobbistid, kes demagoogia, shantaashi ja äraostmistega on suutnud seadusandjate ajud pöörata neile vajalikku suunda, ilustavad euroametnikud oma vägitegu juttudega suurest hoolest inimese tervise eest. Et ta jumala pärast omaenese suuses lolluses midagi litsenseerimatut sisse ei sööks!

Nimetatud eurodirektiivid, millistest osa on juba Europarlamendi poolt läbi hääletatud, vaatamata miljonite inimeste protestidele, keelavad ära ka selliste looduslike preparaatide kasutamise, millised on tunnistatud väga efektiivseteks inimese loomulikus võitluses vähihaiguse vastu. Põhjus on jällegi üheselt selge – looduslikud preparaadid on tõsiseks konkurendiks ravimitootjatele–hiiglastele, kes igal aastal paiskavad turule sadade miljardite dollarite eest vähivastaseid keemilisi ja kiiritusravimeid, millised pahatihti kiirendavad haiguse kulgu. Sellest laekuvad hiigelkasumid panevad kontsernide esindajad Euroliidus aktiivselt oma lobitööd tegema. Ja nõnda hakkavad mitte kellegi poolt valitud euroametnikud meile varsti dikteerima, milliseid vitamiine, mineraalaineid ja toidulisandeid me võime sisse võtta ja milliseid ravimtaimi kasutada.

Kui inimeselt võetakse ära õiguslik kaitse oma varale, teda ümbritsevale loodusele, harjumuspärasele olmele ja tavadele, allutatakse ta tundetute ametnike suvadele, muutuvad ausad, andekad, elusloodusega lävivad ning iseendaga toimetulevad inimesed abituteks ja alandatud käsutäitjateks, tühisteks hallideks molekulideks globaliseeruva maailma rahajõmmide diktaadi all.

Kas tõesti uhke ja iseseisev eesti inimene, keda ei suutnud murda 700-aastane orjapõli, on nüüd äkki pimestatud eurokõrinate võltssärast ja eurolaualt pudenenud raasukestega ära ostetud? Talumehelikult tark maainimene ei laseks seda endaga kunagi sündida! Eurohullus on algusest peale olnud eliidi äriprojekt, mille liikumapanevaks jõuks on ametnike taskutesse pudenev euroraha ja silmapiiril terenduvad kõrgepalgalised soojad eurokohad valitutele. Oma riigi ja rahva pärast südant valutav aateline eestlane ei peaks selles absurditeatris osalema. Kas me tõesti tahame pärandada oma lastele ja lastelastele direktiivide, kvootide, normide ja nõuetega küllastunud korrumpeerunud ja priiskavalt raiskava karuputkes orjariigi? Või valime looduslähedase, maakeskse, aruka talumehe tarkusega hoitud, armastust, vabadust ja meie kaunist keelt säilitava esivanematelt päritud sünnimaa?

Valiku peame tegema juba septembris.

Juuli 2003.a.

Valter Sääsk, MTÜ “Eesti Vabadusliikumine” esimees

(Sõnavõtt Eesti Iseseisvuskongressil Paides 23.augustil 2003.a.)

“Üks tont käib ringi mööda Euroopat – kommunismitont!” Nõnda alustasid “Kommunistliku partei manifesti” kaks habemikku noormeest 1848.a. Marxi ja Engelsi manifestis olid esmakordselt välja kuulutatud peaaegu 150 aastat maailma hullutanud maagilised mõisted -  vabadus, võrdsus, vendlus! Nende sõnadega huulil tõusid barrikaadidele sajad tuhanded töölised üle kogu Euroopa ja revolutsioonidelaine põrmustas nii mõnegi pehkinud monarhia.

Kahtlemata aitasid 1848.a. revolutsioonid kaasa demokraatia arengule Euroopas, uut hoogu sai ametühinguliikumine ja töölise, kui peamise materiaalsete väärtuste looja roll tõusis mõõtmatult kogu ühiskonna silmis. Tundus, et ühiskond hakkab sest peale arenema harmooniliselt ja õiglaselt, kuid seda kahjuks ainult seni, kuni teatud rahvustunnusega rikkad ning mõjuvõimsad isikud ja grupeeringud otsustasid maailma arengu oma tahtele allutada. Milleks oodata, kuni riigid ja rahvad ise oma valikud teevad? Meie teame paremini, mis neile hea on ja aitame kiiremini helge homse kätte toimetada.

Ei ole siinkohal aega analüüsida, miks valiti just Venemaa, ega seletada, kelle dirigeerimisel ja kelle rahadega pandi toime venelaste autogenotsiid, kes oli tegelikult see klikk, kes seal võimu haaras ja miks arenesid sündmused just nii nagu see oli stsenaariumis ette nähtud. Võib öelda vaid üht – juhuslikkust oli siin vähe. Peamine oli aga saavutatud: ainus takistus Suur-Euroopa tekkele — õigeusklik tsaari-Venemaa — lakkas olemast, inimeste meeli ärevil hoidnud vabadusvaim murtud. Võimule saanud Lenin kuulutas otsekohe: ”Vabadus on väärtuslik, nii väärtuslik, et seda tuleb limiteerida!” Sündis koletu vabaduse, vaimu ja inimelude limiteerimise masin, mille rataste vahel hukkusid kümned miljonid inimesed, huulil ikka veel seesama –vabadus, võrdsus, vendlus.  Lenini “püha üritust” jätkas andeka õpilasena Stalin.  Peagi muutus tülikaks mõtlevaid inimesi lihtsalt seina äärde panna, ühiskonna tasalülitamiseks kutsuti ellu Gulag. Kui tundus, et ei ole enam ühtki teisiti mõelda julgevat inimest väljaspool tsooni järele jäänud, võis Stalin rahulolevalt väita:”žitj stalo lutshe, žitj stalo veseleje!” Oma võimust joobunud Stalin muutus liiga isepäiseks – hakkas Venemaalt eelkäijate poolt varastatud raha , kulda ja muud vara välismaa pankadest tagasi nõudma ning asutas juba sotsialistlikku revolutsiooni vene tääkide toel tervesse Euroopasse eksportima. Timuka vastu suudab seista ainult teine võrdväärne timukas. Telgitaguste teatud seltskonna vandenõulaste-stsenaristide toel upitati Euroopas võimule Hitler, kes suutis paari nädala võrra ennetada Stalini plaanitsetavat sissetungi Euroopasse ja purustas ootamatu löögiga N-Liidu tohutu sõjamasina eliitväed, millised olid juba koondatud Venemaa läänepiirile ja ootasid vaid signaali rünnaku alustamiseks. Kaks füürerit pidid vastastikku teineteist hävitama ja sillutama tee Suur-Euroopa rajamisele. Kuid ka siin ei läinud kõik plaanikohaselt. Kõigepealt pöördus Hitler oma mahitajate vastu ( Pärtliöö ja juutide pogrommid), seejärel asus USA kaotaja poolele ja Hitler pidi tänamatuse eest eluga maksma. Lääneliitlaste toel ootamatult tugevaks muutunud Venemaa laotas oma võimu terve Ida-Euroopa üle. Sai selgeks, et sõjalise jõu abil pole võimalik Euroopa Ühendriike luua. Muide, see oleks pidanud olema selge ka ilma proovimata, sest sama eesmärgi püstitamisel on alt läinud kõik eelnevad impeeriumirajajad, alates Roomast ja lõpetades Hitleri-Staliniga.

Vastavalt Atlandi Harta põhimõtetele pandi alus pika-ajalisele Suur-Euroopa loomise plaanile, mille erinevateks peatükkideks said Euroopa Majandusliidu ja Kaubandusühenduse loomine ning N-Liidu väljasuretamine relvastusvõidujooksuga väljastpoolt ning lagundamine “perestroika” ja “glastnostiga” seestpoolt. Temale etteseatud rolli mängis ülihästi välja Gorbatšov, kusjuures isegi Ida-Euroopa maade vabadusliikumiste stsenaariumid olid koostatud KGB otsesel juhtimisel ja ka lavastatud nende osavõtul. Kõigiti pidi jääma mulje, et sotsialism muutub inimnäoliseks ja N-Liidu diktatuur soodustab rahvaste enesemääramist. Tegelikuks eesmärgiks oli jällegi Venemaa kõrvaldamine Euroopa Ühendriikide loomise teelt. Selles valguses saavad selgemaks paljud raskestimõistetavad seigad Euroopa ja Venemaa lähiajaloos (Berliini müüri lammutamine, Ida-Euroopa maade kerge ja kiire üheaegne vabanemine, 1991.a. “kummaline” augustiputš Moskvas, Gorbatšovi langus ja Jeltsini tõus, Baltimaade veretu vabanemine jne.)

Enne väikeste rahvusriikide uut anastamist oli vaja nad üksteistest eraldada, lasta tekkida illusioonil vabadusest ja õigusest ise otsustada ning siis kõik koos, kuid ometi igaüks eraldi ja “omal vabal tahtel” jälle koondada ühe tsentraalse võimu alla. Tsiviliseeritult, parfüümilõhnaliselt, särava naeratuse saatel. Kõik üksteise järel nagu hanekari, sest hulgi tuleb odavam.

Ning jälle on Euroopat mööda käimas tont -  globalismi tont, huultel samad läägelt tuttavad  “vabadus, võrdsus, vendlus”. Ainult seekord ei tõuse barrikaadidele töörahva massid, vaid eurorahast pungil taskutega poliitikud ja riigiametnikud. Ei valmista ju suurriikide ja –korporatsioonide lobistidel mingit raskust ära osta väikeriikide ahneid ja moraalituid valitsusi, kelledel enamalt jaolt on sügavalt ükskõik, mis saab edasi nende riikidest ja rahvastest. Sõjalisel teel anastamine on palju kallim ja kunagi ei või ette olla kindel lõpptulemuses. Nüüd lubame kõigile suuremat vabadust ( “seda, mida te ära annate, saate liidus olles mitmekordselt juurde”), suuremat võrdsust (“ Euroopa kõrge elatustase laieneb hoobilt kõigile uutele liitujatele”) ja üleüldist vennastumist (“ meie ainus soov on osa saada teie raskest saatusest ning aidata kiiremini meile järele tagastamatu rahalise abiga”). Jälle on samad maagilised mõisted hullutamas inimeste meeli ning leidub hulgaliselt tõsimeelseid uskujaid. Usume, et hulgana koos olles saavutame kiiremini kõrgema elustandardi, aga unustame, et hulgas ei koondu mõistus ja intellekt, vaid ühetaolisus ning suured impeeriumid on mitu korda vähem efektiivsemad kui väikeriigid. Räägime tõsimeeli globaliseerumisest kui tänapäeva paratamatust ühiskonna arengumudelist, kuid unustame, et maailma ja inimühiskonna arengu tagab liikide, s.h. ka rahvaste ja riikide paljusus ja eripalgelisus, et globaliseerumise tupikteelt aitab kõrvale pöörata ainult iseseisvate riikide ühistöö, mitte stagneerunud ja ülereguleeritud superriigi juhtide irratsionaalne mõtlemine. Arvame, et igaüks meist üksinda ei suuda midagi ette võtta, aga ei pane tähele, et tavaliselt ikkagi otsustame üheskoos, et me ei võta midagi ette. Ikkagi kollegiaalne otsus ja keegi ei pea vastutama.

Meie Pupu-Juku väide “Elu läheb paremaks!” on veel tulevikuhõnguline. Alles siis, kui rahva selja taga on sulgunud Euroopa Liidu Gulagi rasked riivid, võivad kodumaised juudased stalinlikult raporteerida: žitj stalo lutshe – elu on läinud paremaks.

Ajalugu õpetab meid, et riigid ja rahvad hakkavad arukalt käituma alles siis, kui kõik teised võimalused on ammendatud. Kas ka Sina, Eesti rahvas?! Kas meie seitmesaja-aastases orjapõlves on veel mõni peatükk läbi käimata? Kas me tahame tulevastele põlvedele või nendele üksikutele etnilistele gruppidele, kes 50 või 100 aasta pärast veel eestlastest järgi on, jätta igavesti painava mõistatuse — kas Eesti riik reetis oma rahva või reetis rahvas oma riigi? Tulevaste põlvede vastus sellele sõltub paljus sellest, kelle tellimusel saab kirjutatud tänane ajalugu. Meile, teise iseseisvusaja alguses elavatele inimestele on selge küsimuse esimene pool. Riik või see klikk, kes end Esimese Eestina riigiks nimetab, on asunud Eestimaa reetmisele kohe peale iseseisvuse saavutamist ja jätkab seda üha kasvavas tempos senini, tallates jalge alla Põhiseaduse ja rahva enamuse tahte. Mõned aastad peale vabanemist kirjutas Ott Arder Eesti riigi valitsemisest : “Vaim on vardas ja krutib härg!” Tõepoolest on nii kodumaine, kui Euroopast saabunud näljane ja ahne härjakari juba 12 aastat söönud, tallanud ja reostanud meie Maarjamaad. Enamasti on ühed ja samad ikka ja jälle tagasi tulnud, jälle söönud ja jälle tallanud. Lühikese ajaga on andekast, rikkast, kõrge vaimsusega ja suure geopoliitilise potentsiaaliga väikeriigist järgi jäänud tühjakssöödud ja sõtkutud kõnnumaa, kust härjakarjal pole enam midagi võtta. Ainsa väärtusena on veel jäänud meie riiklik iseseisvus ja vabadus. Nüüd on ka sellele pandud hind ja leitud ostja. “Meie investeerime on suveräänsuse Euroopa Liitu”, kuulutas uhkelt Tunne Kelam, kes veel tosin aastat tagasi oli üks Eesti Komitee loojaid ja Põhiseaduse autoreid. Kui magus, uimastav ja hullutav on raha lõhn! “O tempora, o mores,” peab vana kuldsuu Cicero ikka ja jälle kordama, kuid tema nördimus ei lähe enam ammu kellelegi korda. “Kõik müügiks”, kuulutab meie üliliberaalne valitsusklikk. “Rohkem seksikaid mehi! Meil on veel rikkumata tüdrukuid ja noori naisi. Tulge ja ostke, meil pole kahju, me tahame Euroopasse!”

(Sõnavõtt ERARE näituse avamisel Toompea lossis 10. juunil 2009.a.)

Palju aastaid tagasi, veel päris noore mehena, siis kui ma hakkasin sügavamat huvi tundma ühiskonnateaduste ja riigijuhtimise probleemide vastu, sattus mulle kätte Niccolo Machiavelli monumentaalne teos „Il principe“, õigemini selle ingliskeelne tõlge „The Empire“. Kuna selle tõlkeid eesti või vene keelde tol ajal ei leidunud (vist ei ole neid seniajani!), püüdsin seda siis pureda inglise keeles. Muide, Machiavelli raamatut soovitaksin ma lugeda kõigil neil, kes iseend manipuleerides, partei-lojaalsena karjääri tehes või lihtsalt õigel ajal õiges kohas olles on sattunud riigitüüri juurde, et nad veidikenegi hakkaksid aru saama sellest, millega nad iga päev tegelevad…

Mul on harjumus teha loetud raamatutest väljakirjutusi ja, hiljaaegu vanu märkmeid lehitsedes, leidsin tollest ajast Machiavelli kirjapandud mõttetera: „If you want to protect something or to avoid a disaster of some social system, you have to return to the sources of them“. Ehk siis maakeeli: „Kui te tahate midagi kaitsta või ära hoida mõne sotsiaalse süsteemi hukkumist, peate tagasi pöörduma selle lätete juurde“.

Nii Eestis kui kogu maailmas tormab üliliberaalne majandusmudel üha kiirenevas tempos oma huku poole. Mul ei ole täielikku ülevaadet maailma kõigist maadest, kuid Eesti poliitikud on kogu uue „iseseisvusaja“ aastate jooksul teinud kõik neist oleneva, et seda hukku maksimaalselt kiirendada, st. läbi lõigata eestlaste elujõu juured, hävitamaks kõik, mis pikemas perspektiivis võiks toimida rahva normaalse taastootmise allikana. Need on kalamajandus, laevandus, rahvusliku tootmisega ettevõtted ja kõige peamine – täielikult on ruineeritud külaelu ja talupidamine, rääkimata maade, metsade ja ranna-alade mahaparseldamisest välismaalastele.

90-ndate algusaastail loosungiga „Plats puhtaks“ võimule smuugeldatud

laps-ministrid oskasid mõne aastaga hävitada kogu viimase 40 aastaga loodud rahvusliku rikkuse. Maa täitus tondilossidena seisvate paljaks riisutud tootmishoonetega ja rohtunud ning võssakasvanud põllu- ja karjamaadega. Plats löödi nii puhtaks, et kivi ei jäänud kivi peale, isegi elektrikaablid ja veetorud urgitseti maa seest välja. Klassikaline proletaarne lähenemine riigi juhtimisele, nagu õpetabki töölisklassi kuulus Internatsionaal (muide, parim kuriteo koosseisu kirjeldus kriminaalkoodeksi järgi!): „Мы старый мир разрушим до основанья и затем, мы новый мир построим, кто был ничем, тот станет всем!». Pole vist vaja meenutada talumehe elutarkust, et midagi uueks muutes ei hävita ükski arukas inimene vana asja täielikult, vaid jätab alles eelmise põlvkonna saavutatu ja elukogemuse ning muudab selle ajakohaseks. Aga mida võiski loota neilt, kes alles olid „mitte keegi“ ja nüüd endalegi ootamatult said „suurteks tegijateks“, „kõige kõigemaks“.

Eelneva jutuga tahan ma öelda, et kõik see süsteemselt hävitatu ongi rahva elujõud, alias sotsiaalse süsteemi „allikas“, mille juurde Machiavelli hädaohu korral soovitab tagasi pöörduda. ERARE programmi võibki veidi utreeritult pidada makiavelliliku tagasipöördumise katseks rahva elujõu allikate juurde.

Tahan avaldada suurt tunnustust hr. Jaak Uibule ja hr. Kalev Kotkasele, kes ERARE programmi käivitamise initsiaatoritena on asunud maaelu ja koos sellega riigi hukkumise ohtu teadvustama neile, kellest sõltub Eesti riigi ja maarahva tulevik. See, et riik on eraldanud 2013. aastani riigi eelarvest ja EL tõukefondidest maaelu edendamiseks ning noorte perede maaletoomiseks

14,5 miljardit krooni, on kahtlemata märk sellest, et mingi arusaamise alge riigivalitsejate peades on sündimas. Ainult nad püüavad jällegi probleemi lahendada neile ainuarusaadaval moel: erinevate ametkondade ja ministeeriumite poolt väljatöötatud ÜRITUSTE  PLAANE realiseerides. Nagu selgus hiljuti Riigikogu komisjonide ja Toompea Haridusseminari liikmete ühisnõupidamisel, on vähemalt 5 ametkonda töötanud välja selle probleemi lahendamiseks oma ürituste plaanid, millised omavahel absoluutselt ei haaku, rääkimata nende mõjust valitsuse poolt vastu võetud otsustele. Nagu kirjutas seda kajastades Raplamaa ajaleht „Nädaline“, need plaanid on nagu pikkades võimukoridorides lõpmatult kulgevad paralleelsed sirged, mis mitte kusagil ega mitte kunagi ei lõiku. Nagu tavatseb öelda Nõmme Raadio, ka siin on „pakutud probleemi lahendus hullem kui probleem ise“. Aga „ürituste“ korraldamisega saab ju raha ilusasti jagada selle korraldajatele, „sisukad“ aruanded laekuvad õigeaegselt rahastajate laudadele ja, kui lõpuks reaalset tulemust polegi, tõdetakse kui mitmendat korda juba lihtsameelselt, et „me nii pingutasime, aga rumal rahvas ei mõistnud meie indu, ega tulnud järele“. Klassikaline „reaalsete tingimuste loomise asendamine ürituste korraldamisega“

(Ü. Vooglaid).

Kahjuks peame tõdema, et ERARE programmi realiseerimine ei saa anda märgatavaid tulemusi enne, kui Riigikogu ja Vabariigi Valitsus lõpetavad riigi juhtimise aktsiaseltsina, mitte enne, kui maaelu taaselustamiseks alustatakse maaelu normaalse kulgemise tingimuste taastamist. See tähendab mitte ainult vajaliku infrastruktuuri, vaid ka elukõlbuliku sotsiaalse keskkonna uuestisündi maal. Peale looduskeskkonna on maal teatavasti vaja uuesti luua oma kultuuriline, hariduslik, vaimne, majanduslik, olmeline, sotsiaalne jne. keskkond. Nende tingimuste olemasolul pole vaja korraldada ÜRITUSI, maaelu taastub isereguleeruva süsteemina ise. Parim valitsus on see, kes ei sega oma rahval normaalselt elamast.

Tänan!

Inimkonna kogu teadaoleva ja ka meie eest kiivalt varjatava ajaloo kestel on inimeste kujutlusvõimet ärevil hoidnud universumi ja mõistusega elu tekke müsteeriumid. Astronoomid ja füüsikud, matemaatikud ja filosoofid ning paljude teiste teadusharude helgemad pead on piike murdnud oma versioone kaitstes ja nende eest võideldes.

Viimasel ajal on enamik teadlasi siiski saavutanud üksmeele selles, et universum koosnevat lugematust hulgast suurtest (galaktikad ja tähesüsteemid, planeedid ja muud suuremad ning väiksemad taevakehad) ja väikestest (füüsiline aines kogu oma mitmekesisuses aatomite ja selle koostisosadeni välja) aineosakestest, st. mateeriast. Universum ise aga aeg-ajalt kokku tõmbudes ja seejärel jälle „Suure Pauguga“ laiali paiskudes sündivat ikka ja jälle uuesti. Sõjakas materialism on suutnud ka universumi muuta suurte ja väikeste asjade konglomeraadiks, elutuks asjaks, mis alluvat ainult gravitatsiooni seadustele.

Kuid vastavalt sellele, kuivõrd on avastatud üha väiksemaid mateeria osi, hakati nägema, et aine polegi stabiilne, vaid pidevas liikumises, vahelduv ja voolav, aine osakesed ise aga hakkasid kaduma energiaväljadesse. Kui aga hakati vaatama veel lähemalt, ilmnes, et ka energia kippus hajuma teadvusse, maailm hakkas üha rohkem muutuma suure mõtte sarnaseks.

Tänapäeva tuumafüüsika õpetabki juba, et mateeria osakesi polegi olemas, on ainult energia, millest kogu universum koosneb. Oleme kaotamas ettekujutust maailmast, mis koosneb ainult suurtest ja väikestest asjadest. Me peame leppima tõdemusega, et senine universumi käsitlus objektina peab tegema ruumi uuele arusaamisele universumist kui subjektist. Kuid tavamõistuse jaoks on hüpe objektilt subjektile väga suur. Me pole veel saavutanud taset, et oleksime valmis tunnustama aega ja ruumi mõtteloominguna, seepärast räägime ikka veel asjadest. Selle asemel, et vaidlustamata nõustuda sellega, mida me arvame nägevat, peaksime püüdma situatsioone vaadata seestpoolt. Et aru saada, mis siis ikkagi tegelikult toimub.

„Suure Paugu“ teoreetikute väitel lõpetavat universum millalgi oma paisumise ja kukkuvat kokku ülitihedaks tuumaineks, mis siis jälle kriitilist massi saavutades laiali paiskub. Kogu universumi mass ühes jalgpallis!? Olgu kasvõi planeedi suuruses. Teisiti ei saavat olla, sest universum on ju materiaalne objekt! Ja materjal ei saavat kuhugi kaduda. Kuidagi ei taheta tunnustada universumit subjektina ega suudeta mõista mateeria muutumist energiaks ja energia muutumist omakorda tagasi mateeriaks. Tarvitseb meil ainult oma teadvusse lasta universumi-subjekti ja mateeria-energia mõisted, kui kõik asub oma kohale. „Suure Paugu“ teooria on täiesti aktsepteeritav ja loogiline, kui me ei välista mateeria muundumist energiaks ja vastupidi. „Suur Pauk“ ei ole selles mõttes sugugi ainukordne ega unikaalne, sest samalaadsed „Väiksed Paugud“ on kestnud ja kestavad universumis lakkamatult tema eksisteerimise algusest peale. Astronoomid avastavad universumis ridamisi „musti auke“, millistel on tohutu gravitatsioon, kuid ükski instrument neid ei näe. Üritatakse rääkida mingist kosmilisest tuumainest (ka antiainest!), mille aatomikaal ületavat miljardeid kordi kõigi teadaolevate ainete kaalu. Jällegi aine, jälle ainult mateeria! Kui me juba leppisime kokku vaadelda universumit subjektina ja nõustusime, et ta koosneb tervikuna energiast, miks me siis kardame astuda seda viimast sammu? „Musta augu“ teke ja eksistents pole ju midagi muud, kui mateeria muundumine energiaks! Auk mitte ei neela planeete, nagu joonistavad oma arvutigraafikates kineastid-fantastid, vaid toimub mateeria muundumine energiaks, mille maht ei pruugi olla suur, kuid gravitatsioon kõigist „neelatud“ objektidest säilib. „Musta augu“ eksistents kestab seni, kuni teatud tasakaalu murdudes (loe: Kõrgema Aru sekkudes) energia muundub mateeriaks ja „Must auk“ Supernoovana laiali paiskub.

Siin on möödaminnes ka Supernoova toimemehhanism, mille selgitamise kallal maailma teadlased seniajani tulemusteta päid murravad!

2008.a. september läheb maailma teaduse ajalukku sündmusega, mida on juba enne selle tegelikku algust tituleeritud „ajalooliseks eksperimendiks“, „suure paugu päevaks“, „tõekssaanud ulmefilmiks“ jne. Jutt on Šveitsi ja Prantsusmaa piirile Euroopa Tuumauuringute Organisatsiooni (CERN) poolt maa alla ehitatud 27 kilomeetri pikkusest ringtunnelist, nn. hadronite põrgatajast. Eksperimendis osalevad teadlased peavad võimalikuks, et katse lubab neil näha täiesti uut maailma, kuigi ikka ja jälle ainult materiaalset maailma. Kui seniajani on elementaarosakeste füüsika standartmudel olnud pelgalt teooria (kuigi teatud määral katsetega kinnitatud), siis uuemal ajal on saanud selgeks, et osa nähtusi jääb väljapoole senise standartmudeli piire. Hirmkallis maa-alune ringtunnel ehitati ja kümned tuhanded maailma tipp-teadlased kaasati ainuüksi selleks, et leida (või ka lihtsalt tema eksisteerimise fakt tuvastada!) müstiline Higgsi bason või „jumalaosake“, nagu teda nimetatakse populaarteaduses. Materiaalsete aineosakeste (prootonite ja ioonide ) tohututel kiirustel põrgatamisel surutakse sellest vabanev energia ülitillukesse ruumi ning selle tulemusena loodetaksegi saada see „jumalaosake“. Andes Higgsi basonile nimeks „jumalaosake“, on sellega kas teadlikult või alateadlikult viidatud tõsiasjale, et mateeria muutmine energiaks on senini olnud jõukohane ainult Loojale või Kõrgemale Arule. Aga just nimelt reaalse mateeria muutmist energiaks mainitud „suure paugu päevaga“ saavutada tahetaksegi, kuigi keegi ei ole seda julgenud välja öelda, kõnelemata katse programmi kirjutamisest. Kui „jumalaosakese“ all ei mõelda just mateeria muundumisel saadud energiat, — aga selle kohta igasugused vihjed tõepoolest puuduvad –, siis meenutab see teadlaste hiideksperiment küll tuntud naljalugu, kus seotud silmadega seltsimehed otsivad pimedas toas musta kassi, keda seal tegelikult polegi. Katse eesmärk on püstitatud vääralt: väikseid aineosakesi põrgatades püüame saada veel väiksemaid, kuid ikka ja jälle materiaalseid osakesi, olgugi jumala nimega. Selle asemel, et nimetada asju õigete nimedega ja üritada muundada mateeria energiaks. Aga sellise tulemuse saavutamist tunnelisse sisendatud polegi!

Meie sõber Must Kass / Energia / „Must Auk“ aga vaatab oma kosmiliselt kõrguselt sapiens sapiensi ponnistusi pealt ja muheleb vuntsi!

Kuid kas oleks üldse maailma teadlaste tänapäevastele arusaamadele ja teadmistele tuginedes võimalik defineerida, ette valmistada ja läbi viia tõeline „musta augu“ tekitamise katse?

Saksa teadlane ja filosoof Schrödinger on öelnud: „Ülesanne on mitte niivõrd näha seda, mida keegi pole näinud, vaid mõelda, mida keegi pole mõelnud, selle üle, mida kõik näevad“.

Tõepoolest, paljud meie hulgast teavad ja on isegi kogenud energeetilise maailma (astraalmaailm, õhukese mateeria maailm, hingede maailm) eksisteerimist. Vaevalt, et tänapäeval ükski haritud inimene võiks seada kahtluse alla hingede maailma olemasolu. Energeetilise hinge tulek arenevasse lootesse ja selle lahkumine sealt peale organismi surma on ka teaduse poolt tõestatud ja üldiselt aktsepteeritud fakt. Ka surematute hingede teadvuslik eksisteerimine väljaspool aega ja ruumi hingede maailmas väikeste energiakogumitena leiab järjest enam uusi tõendeid ja tunnistajaid (Vt. Michael Newton „Hingede rännak“, „Hingede ettemääratlus“, „Eludevaheline elu“ jt.). Seega võime teatud mööndusega väita, et meie kõigi silme all toimub pidevalt energia (hinge) muundumine mateeriaks (organismiks) ja mõne aja pärast mateeriast tagasi energiaks. Ainult meie kõiketeadev inimene pole veel õppinud sellesse protsessi sekkuma. Ja ega niipea suudagi, vähemalt mitte enne, kuni see tarkpea pole iseenda isiklikus peas paika pannud universumi ja inimese eksistentsi põhilised kriteeriumid. Nendest peamine on tunnistada universumit ja inimühiskonda  energeetilise subjektina, aga mitte asjade kogumi ja manipuleerimise objektina!

Vaatleme nüüd põgusalt inimühiskonna eksisteerimist läbi aastasadade ja tuhandete.

Einar Laigna on väitnud, et seni on kõik ühiskondlikud formatsioonid olnud orjanduslikud, vähemalt alates „kuldajastu“ lõpust ja nn. tsiviliseeritud ajaloo algusest, umbes 10500 aastat e.m.a. Temaga on võimatu mitte nõustuda. See, et me oleme andnud erinevatele ühiskonnakorraldustele  erinevaid nimetusi, ei muuda asja sisu. Sest põhimõtteliselt on ju ühiskond igipõliselt jagunenud valitsejateks ja valitsetavateks. Valitsejad on alati püüdnud erinevate jõustruktuuridega (valitsejatele soodsad seadused, sõjavägi, politsei, kohtud, religioon, inkvisitsioon jne.) hoida valitsetavaid oma alluvuses, nõudes neilt makse ja muud vajalikku enda isikliku heaolu ja võimu tagamiseks. Kui valitsetavate hulgas ongi erinevatel ajalooetappidel hakanud toimima teatud sünergia, st. ühine koostöö tahe oma ikestatud seisundist arusaamiseks, teadmiste omandamiseks, oma tervise ja kodu kaitsmiseks, oma geneetilise potentsiaali säilitamiseks, lõppkokkuvõttes oma sõna maksmapanemiseks iseenda ja riigi saatuse määramisel, siis on valitsejad praktiliselt alati kasutanud väga karme ja julmi meetodeid taoliste meeleolude väljajuurimiseks. Me teame ajaloost sadu ja tuhandeid vägivalla näiteid, kuidas valitsejad on oma alluvatega koletuslikult ümber käinud ainuüksi sellepärast, et viimased on ilmutanud arglikku püüdu iseenda saatust määrata. Piisab, kui nimetada ainult vana- ja keskaja valitsejate tapatalguid omaenda rahva hulgas, teadlikult vallapäästetud mõttetuid sõdu ja epideemiaid,  inkvisitsiooni ja nõiajahti keskajal, loodusrahvaste ja nende kultuuride hävitamist Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Austraalias, Kaug-Põhjas jm., tervete rahvaste ja eeskätt nende arukamate esindajate küüditamisi, genotsiide jne. See, et tänapäeva maailmavalitsejad oma vägivalda valitsetavate kallal dekoreerivad sõnavahuga demokraatia viimisest nendele, omavoli nimetamisega „esindus-„ või „osalusdemokraatiaks“, ei muuda jällegi diktatuuri olematuks. Demokraatia selle sõna õiges tähenduses saab kas olla või mitte olla. Igasugune hämamine „esinduse“ või „osalusega“ näitab ainult valitsejate varjatud püüdu iga hinna eest oma võimu säilitada, st. põlistada endi kui valitsejate õigust määrata valitsetavate saatust.

Viimase sajandi jooksul on enamik vägivaldselt kokkuliidetud impeeriumitest (välja arvatud võib-olla N. Liit) andnud oma asumaadele „iseseisvuse“. Sellega muudeti otsene sõjaline ekspansioon nende rahvaste kaasaegseks orjastamiseks võimule upitatud marionettide, salaühingute, hukatuslike laenuprotsentide ja loodusvarade riisumise abil. Ka mitmesugused „abiprogrammid“ ja kodusõdade õhutamised nendes maades on osa tänapäeva moodsast valitsemispoliitikast. Sama pasunat puhuva meedia kaasabil on õnnestunud taolist kosmilist valet  inimeste peadesse tõe pähe taguda. Leidub uskujaid, eriti kui puudub alternatiivne tõene informatsioon.

Paljudes maades moesõnaks muutunud KODANIKUÜHISKONNA loomise idee teenib sama eesmärki. Kuna nüüd on kombeks kõikjal rääkida demokraatlikust valitsemiskorrast, siis ei sobi ju endast lugupidavatel riikidel lasta välja paista valitsejate diktatuuril kogu tema eheduses. Sellist luksust võivad endale lubada veel vaid Kuuba ja Põhja-Korea taolised reliktid. Las kõik saavad teada ja hakkavad uskuma, et „demokraatlike riikide“ valitsejad tahavad tõemeeli luua kodanikuühiskonda, kus rahvas osaleks reaalselt tähtsate otsuste arutelul ja vastuvõtmisel. Aga selle ühiskonna tekitamise probleemidega las tegelevad võimalikult paljud, igaüks oma pisikese osaga. Peaasi, et ei tekiks terviklikku arusaamist ega, Jumal hoidku, rahva ühist koostöötahet, sünergiat.

Rahva koostöötahte, ühise eesmärgi nimel tegutsemise halvamiseks teavad rafineeritud valitsejad sadu mooduseid. Need on madala massikultuuri, ründavate naudingu- ja tarbimisharjumuste propageerimine, loomalike instinktide, vägivalla, pornograafia ja homoseksualismi kultiveerimine massimeedias, virtuaalse maailma sõjakas sissetung inimeste isiklikku ellu jne.

Küünilise vägivalla lubatavus, karistamatuse tunde tekitamine kohtute hambutu tegevuse tõttu, parlamendi, valitsuse, riigiametnike ja politsei hoolimatus rahva murede suhtes ning nende endi poolt rahva vara varjamatu vargus on kõik kokku hakanud välistama normaalset inimlikku suhtlemist. Eestis on kõiki neid tendentse aidanud süvendada ja inimeste vahele vaenu külvata valitsejate poolt käpardlikult ja suure ebaõiglusega läbi viidud erastamiskampaaniad, põllumajanduse ja külaelu ning rahvusliku tootmise hävitamine, varguste ja korruptsiooni vohamine riigiasutustes ja suurettevõtetes ning moraalse lumpeni eksponeerimine elu peremeestena.

Vaatleme alljärgnevalt lühidalt, milleni see kõik on viinud Eesti „demokraatliku“ vabariigi tänaseks, anno 2008.

Eestlane on rahvusena väljasuremisohus, sest kestmajäämiseks jääb igal aastal sündimata üle 10 000 lapse. Kestab ja süveneb tarbimis- ja naudingumaania, jätkub moraalsete väärtuste väärastumine. Aastast-aastasse kasvab enneaegsete surmade arv (avariid, enesetapud, ravimatud nakkushaigused jne.). Valitsejate poolt kehtestatud ja vägivaldselt kultiveeritav küündimatu elukorraldus on elanikelt võtnud elutahte ja kindlustunde. Me elame pealesunnitult valesti, sest valitsejad propageerivad meile võõrast ameerikalikku elulaadi. Võimutsev erasektor on valitsejate endi mahitusel nõrgestanud riigi viimse piirini, ebamäärane kolmas sektor ei suuda kaasa rääkida olukorra normaliseerimiseks. Seltsidel ei  ole tugevaid liidreid ja praktiliselt puudub finantseerimine. Elujõulise ühiskonna säilimiseks peavad kõik kolm (riik, ettevõtja ja vabatahtlik tegevus) tegutsema koos, mitte igaüks omaette. Sel ajal kui valitsejad koos endile allutatud meediaga ülistavad ainult võitjaid ja häbistavad kaotajaid, hääbub rahvas omal vabal maal omaenese sisemise jõu ja üksmeele puuduse tõttu.

Peame uuesti õppima elama normaalsete inimeste mõõdetega, väikeste rahvaste väärikas peres, mitte ülisuurte ambitsioonikas maailmas. Ja lõpetama alatiseks idiootlike loosungitega, nagu: „15 aastaga 5 rikkama Euroopa riigi hulka!“. Me peame teadma, kes me oleme, kust tuleme ja kuhu tahame minna. Meie orientatsioon peab olema elu kvaliteedi arendamine maal (valitsejad teevad praegu kõik selle hävitamiseks!) ning panustada tuleb rahva tahtele õppida ja areneda (mitte naudelda ja tarbida, mida valitsejad üle kõige propageerivad).

Inimesed on juba hakanud kapselduma oma isiklikku maailma ja loobunud ühiskonna parandamise katsetest ühiste jõududega. Eestlane on hakanud pigem teist eestlast kartma, selle asemel, et teda usaldada, toetada ja tema peale loota.

Tuleks uuesti sõnastada rahvastikupoliitika, mille olulisemaks osaks on perepoliitika. Seadused peaksid läbima perepoliitilise analüüsi, et saada teada, mida uus seadus toob kaasa perele, lapsele, kodule. Seni aga see seltskond, kes end riigiks peab, on riigi juhtimise teemadel ainult arvanud, oletanud ja eeldanud, ega tahagi midagi teada kodanikuühiskonnast. Aga väärikaks kodanikuks saab kasvada ainult kodanikuühiskonnas!

Kas, kuidas ja mis keeles peaks sellises olukorras rääkima kodanikuühiskonna loomisest?

Täpselt samuti, nagu teadlased käsitlevad seniajani universumit materiaalse objektina, käsitlevad valitsejad-poliitikud inimühiskonda manipuleerimise objektina, milline eksisteerib ainult nende ambitsioonide rahuldamiseks ja iseendi arutute kulutuste katmiseks. Vahe on ainult selles, et universumis ei suuda keegi seista Looja tahtele vastu, kui Ta on võtnud nõuks mateeria energiaks muuta, inimühiskonnas aga on valitsejad otse eluliselt huvitatud sellest, et inimmassi madaldada nii materiaalseks, kui iganes võimalik.

Kultiveerides igati madalaid kirgi ja külvates vaenu inimeste ning rahvaste vahel, on valitsejad selles osas saavutanud märgatavat edu. Ja mitte ilma inimeste endi abita!

Kodanikuühiskonna arenguks on esmase ja peamise eeldusena vaja selles materiaalses inimmassis tekitada ühtse mõtlemise, arusaamise ja koostöö tahe, sünergia, mis arenedes ja kasvades looks tingimused manipuleerimise objektilt üleminekluks kõrge teadlikkuse ja sotsiaalsete vajadustega subjektiks, kellele kuulub (vähemalt veel Põhiseaduse järgi!) riigis võim ja õigus iseendi saatust määrata.

Niisama lihtne see ongi – vaja ainult hüpata objektilt subjektile! Kui materiaalses maailmas (enamik teadlasi ei suuda ju maailma kujutada energeetilisena!) ei piisa 100 miljardit krooni maksvast hiigelseadmest, et materiaalsetest osakestest saada kasvõi üksainus „jumalaosake“ (loe: energia), siis inimühiskonnas materiaalseks madaldatud inimmõistusesse kodanikuühiskonna mõtte süstimine on mõõtmatult raskem ülesanne. Sisuliselt tähendabki kodanikuühiskonna loomine mateeria muutmist energiaks, st. materiaalse lihakeha muutmist energeetiliselt toimivaks subjektiks. Nagu me nägime, pole see õnnestunud isegi juhul, kui keegi muundamisele vastu ei seisa. Kodanikuühiskonna tekkele on vastuseis valitsejate poolt aga üleüldine ja mäekõrgune. Kuigi, jah, sõnades ollakse nõus, luuakse fonde, korraldatakse konkursse ja eraldatakse isegi pisut raha. Senikaua, kuni erinevad teadlased ja inimgrupid tegelevad kodanikuühiskonna probleemide uurimisega eraldi, tootes erinevaid nägemusi ja suurendades sellega veelgi segadust üldise pildi nägemiseks, on poliitikud-valitsejad rahul. Piisab aga kellelgi pakkuda süsteemset nägemust või isegi ainult lahti seletada asja olemust, näidates sellega teed probleemile lähenemiseks, kui valitsejate peades süttib punane tuluke. Kui antud ridade autor, soovides koos kaaslastega osaleda Kodanikuühiskonna Sihtkapitali konkursil, külastas sel eesmärgil mõningaid Eestis kodanikuühiskonna temaatikaga tegelevaid asutusi ja teadlasi ning viitas sealjuures Ülo Vooglaiule kui kodanikuühiskonna loomise süsteemse teooria loojale ja vaieldamatule autoriteedile selles küsimuses, tekitas hr. Vooglaiu nimetamine teravat vastuseisu koos mõistaandmisega, et hr. Vooglaiu nägemus kodanikuühiskonna loomisest ei leia kindlasti žürii poolehoidu. Ja seda kindlasti mitte nende asutuste ja teadlaste kartusest oma leivapalukese pärast, vaid valitsejate poolt on loodud teatud hoiakud süsteemselt mõtlevate isiksuste suhtes, kes võivad ohustada nende heaolu ja oleksid suutelised adekvaatset informatsiooni inimesteni viima.

Kui puuduvad argumendid asja käsitluse vastu, pööratakse rünnakud isiku vastu. Ajaloos tuhandeid kordi sündinud tõsiasi!

See pole kaugeltki ainult Eesti probleem. Samasugune olukord valitseb kõigis nn. „arenenud demokraatlikes“ riikides. Ainult selle vahega, et neis maades eraldatakse selleks otstarbeks märgatavalt rohkem raha. Rohkem raha, rohkem sellega tegelevaid inimesi, enam omavahel raha saamise nimel kisklevaid gruppe ja järjest enam erinevaid teooriaid ning nägemusi sellesama kodanikuühiskonna tekitamiseks. Ei usu, et Taanis oleks kodanikuühiskonna arendamisega jõutud Eestist kaugemale, vaatamata selleks otstarbeks 2% eraldamisele riigi eelarvest.

Kus on siis väljapääs? Kas me peaksime üldse kodanikuühiskonna loomise mõttest loobuma? Ei, kindlasti mitte! Loobumine tähendaks liitumist tollesama massiinimeste seltskonnaga, kes kõigil järgnevatel valimistel ikka ja jälle samade valitsejate poolt hääletavad.

Meil on vaja esmajärjekorras leida iseseisvalt mõtlevaid inimesi, kes pole veel loobunud lootmast ja võitlemast ning kes on võimelised valitsejate omast erinevat tarkust vastu võtma. Taolisi inimesi polegi õnneks nii vähe. Järgmiseks sammuks oleks kodanikuühiskonna loomise süsteemse käsitluse väljatöötamine, materjalide tiražeerimine ning massimeediasse viimine. See nõuab raha.

Raha saamiseks on ilmselt kolm arvestatavat võimalust:

1) Osalemine oma projektidega erinevatel konkurssidel, näidates projekti lõpp-eesmärgina mitte süsteemi loomist, vaid probleemi osalist lahendamist. Selline lähenemine ei pruugi jõuda valitsejate teadvusse ning loob võimaluse saada finantseeritud.

2) Leida aateline, arukas, julge ja oma rahva kestmajäämise nimel annetuseks valmisolev sponsor. Mäng lahtiste kaartidega.

3) Arvestades vähest kontrolli Euroopa Liidu arengufondidest makstavate rahade üle, leida aruka ja aatelise juhtkonnaga organisatsioon (ministeerium, kohalik omavalitsus, sihtasutus, MTÜ, fond vms.) ning selle egiidi all koostada iseseisev projekt, kasutades jällegi asjade nimetamist valitsejatele vastuvõetavas ja aktsepteeritavas vormis.

Kui on õnnestunud selliselt välja töötada ja publitseerida selge nägemus koos selle ellurakendamise tehnoloogiaga, peaks järgnema kauakestev ja suurt vaeva nõudev töö informatsiooni viimiseks võimalikult suurema hulga inimeste teadvusse. See tähendab rahvakoosolekuid, artikleid, brošüüre, raamatuid, kinofilme, raadiosaateid jne. Sel etapil pole enam võimalik varjata meie tegelikke eesmärke ja suure tõenäosusega algab massiivne rünnak valitsejate poolt meie meeskonna erinevate liikmete vastu. Et mitte jääda kaotajaks selles ebavõrdses võitluses, peame selleks ajaks olema kindlustanud oma tagala massilise rahvatoetusega. Parimaks lahenduseks on uut tüüpi rahvapartei loomine („Kodanike Ühendpartei“, „Eesti Elujõud“, „Kodanikuühiskond“ vms.), kuhu võiksid koonduda arukad, aatelised ja iseseisvalt mõtlevad ning toimivad inimesed. Uus partei peaks olema vaba poliitilisest sõnavahust ja omakasupüüdlikkusest, suure juhi kultusest ja lömitamisest nii sise- kui välisautoriteetide ees. Eesmärgiks oleks loomulikult pääs seadusandlikesse organeisse, et võimu teostamise kaudu hakata reaalselt rahvast ja riiki teenima. Sellise partei loomisele peaks eelnema suur töö isamaalise tegevusega klubide, ühenduste, seltside, MTÜ-de jms. tegevuste ja jõudude ühendamiseks, et luua tingimused ühise koostöötahte, sünergia tekkeks.

See oleks üks võimalikest teedest manipuleeritavast rahvamassist objekti muutmiseks iseseisvalt mõtlevaks ja oma sotsiaalsete õiguste eest võitlevaks energeetiliseks subjektiks.

Tulgem siis kokku ja tekitagem Eestimaale võimas energeetiline „must auk“, mis neelaks kogu eestlasele mitteomase elukorralduse ja aitaks meil tagasi pöörduda aruka ning areneva ühiskonnakorralduse juurde.

Meie kohus on näidata, et eesti rahvas on väärt paremat juhtimist ja väärikamat saatust. Me võlgneme selle tulevastele põlvedele.

Tallinnas, 3. oktoobril 2008.a.
Valter Sääsk, MTÜ „Eesti Vabadusliikumine“ esimees

Eesti iive olevat tõusule pööranud. Kui selgus, et viis hinge on ikka puudu, võeti teema päevakorrast maha ja hakati promoma kodusünnitusi (kokkuhoid haigekassale?). Tegelikult pole valitsus mitte sündivust suurendanud, vaid pensionäre tervislikult elama sundides surevust vähendanud. Muidugi, iibenäitajaid saab ka nii parandada, iseasi, kui jätkusuutlik on elu riigis, kus viimasel ajal lapsi sünnib aastas vähem, kui on rahvastikus 85- aastaseid ja vanemaid. Ametlik poliitika, nagu kirjutas 1000-kroonise lapsetoetuse eestvõitleja Aino Järvesoo oma viimases pöördumises poliitikute poole veebruaris 2003, soodustab rahvuslikku autogenotsiidi ehk vaikset väljasuremist.

Kui 1990 sündis 24 006 last ja 0-14-aastaseid oli 350 134, 65 ja vanemaid aga oli ligi poole vähem – 179 605, siis 2007 oli lapsi vaid 199 744, vanureid aga 49 774 võrra rohkem ehk 229 379 (Eesti Statistika aastakogumik Rahvastik 2005-2006). Elame vananevas ühiskonnas: 1989 moodustasid kuni 15-aastased kogurahvastikust 23% ja 65+ kõigest 12%; 2009 oli lapsi vaid ligikaudu 15%, vanureid aga üle 17%. Kust tulevad siis meie tulevased sünnitajad ja kodukaitsjad? Kogu maailmas, muide, sünnib sekundis kaks ja sureb üks inimene.

Suured kultuurriigid elavad taolised mõõnaperioodid üle, Eestit ähvardab Rein Taagepera kujundliku ennustuse järgi kohe-kohe vetsupoti mulks. Tühjaksjääva Eesti maad ja varad on juba müüdud, elanike väljaränne on ületamas Esimese maailmasõja eelset viiendikku, aga selmet mõelda rahvana ellujäämisele, tegeldakse aktiivse silmamoondamise ehk oma põleva mütsi vaenlase kuju taha peitmisega. Rahvastikuprobleemidele ei paku aga lahendusi ükski seninähtud valimisprogramm.

Laulva revolutsiooni emotsioonide ja lootuste beebibuum (üle 24 000 sünni) asendus kiirelt musta masenduse ning sündivuse kahekordse langusega –üheksakümnendatel jäi ainult surmade tasakaalustamiseks sündimata ligi 60 000 last. Nullindate puudujääk on alla 30 000; kuni 2008 oli märgata sündivuse aeglast tõusu, aga kriis pööras emapalgale vaatamata selle jälle langusele. Pole ka ime, sest nagu minister Lukas hiljuti tunnistas, saavad kolm kõige rikkamat kümnendikku ehk detsiili kuus kümnendikku peretoetustest, muidugi emapalga ehk vanemahüvitise arvel.

Minimaalset vanemahüvitist suurusega 4350 krooni saab enam kui kolmandik sünnitajatest, kuid maksimaalsetele vanemahüvitistele (ca 700 last, neist u. veerand issi hoole all) kulub raha kaks korda niipalju kui minimaalsetele (üle 5500 ilmakodaniku). On üldteada, et nende palkade väljajoonistamiseks tehakse igasugu trikke, ja saadav hõlptulu jagatakse tihti ülemustega (massiline mahavaikitav korruptsioon!). Siin ei tule seaduseandjatel meeldegi, et kõik lapsed on võrdsed, mida korrutatakse siis, kui tuleb jutuks naeruväärsete lapsetoetuste (0,6 eurot päevas) diferentseerimine.

Mõukogudeaegse pensioniseaduse järgi lisati iga 8-aastaseks kasvatatud lapse eest kaks staažiaastat, suurem osa tänaseid pensionäre seda “emapensioni” saabki. Mul endalgi on kuus lisa-aastat ehk 13. pension ammu käes, aga tänaseid alampalgalisi sünnitajaid karistatakse hoopis pensioni äravõtmisega. Võiks parem lubada iga tööaasta täie eest arvestamist ja kõrgepalgalistele kehtestada ülempiir – näiteks kolm aastat ühe eest.

Kas parteimaastikul leidub veel mehi?

Nii nagu Klaasi tuhk lakkamatult koputas Thyl Ulenspiegeli südamele, peaks tookordne Aino Järvesoo valimiseelne küsimus ometi kord jõudma parteifunktsionäride teadvusse. Ta aimas õigesti, et ei näe selle ilmumist, aga lootis vastamist eesti rahvale. Kordame:

„Kui me tahame olla riik, mis on „magnetiks“ suurtele kestvatele välisinvesteeringutele, siis ei või me täna jääda kaduvaks rahvaks, vaid peame tegema kõik selleks, et säilitada ja kasvatada oma inimkapitali.

Kui me tahame olla atraktiivne turismimaa, siis ei tohi me jääda AIDSi leviku kiiruse poolest esikohal olevaks riigiks maailmas või alkoholi imedemaaks.

Aateliste inimeste defitsiit muudab Eesti paratamatult eesmärgita tühermaaks.

Eesti demograafilist kriisi ei ole põhjustanud teised rahvad. See on täielikult meie endi tekitatud ja kriisist väljatulek on meie endi kohus. Ka kõige grandioossem välisabi ei saa muuta meie rahvuslikku hoiakut perekonna loomise suhtes. Ainult teie, härrad riigimehed, saate seda teha. Olge mehed! Peatage riigi ja rahva allakäik!

Selleks ootab eesti rahvas teilt POLIITILIST TAHET JA RAHVUSLIKKU KOKKULEPET, aga ka ajakirjanduses avalikku vastust küsimusele:

Mida Teie erakond on teinud ja teeb edaspidi selleks, et tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade?

Vastust oodates jätan oma rahva saatuse teie hooleks.“

Vastuseks oli täielik vaikus…  Mida arvata kultuurriigist, mis olukorras, kus seda keegi väljastpoolt ei ähvarda, aina suurendab sõjalisi kulutusi, kipub igal pool võõrriikides korda looma ja jätab oma kasina kasvava põlvkonna sõna otseses mõttes nälga?

Noorem vanuserühm.

• I auhind: Marleen Pedjasaar, Kais Allkivi,  Maarja Hermann;
• II auhind: Grete Tamm, Silvia Hämälainen, Karl-Erik Loime, Kairi Pulst, Sander Tammesoo;
• III auhind: Andres Nõmmik, Olivia Jürjendal, Kerli Viru, Maarja Kivirüüt.

Ergutusauhind: Ketter Habakukk, Raul Mäekala, Argo Ollino, Silvia Süda, Ilona Ringas, Dage  Särg, Ave Hõbesalu.

Keskmine vanuserühm.

• I auhind: Sander Pajusalu, Regina Michaelis, Liina-Ly Roos;
• II auhind: Sandra Vähejaus, Heidy Meriste, Sandra Suursaar, Pille-Riin Tammela, Mirjam Tammepuu;
• III auhind: Kaisa Kulasalu, Madli Rohtla, Mark Pärnits, Kaie Türner, Triin Jaagus.

Ergutusauhind: Arvo Aljas, Maarja-Liisa Oitsalu;  Triin Paas, Kersti Kalind, Egne Talvik, Martin Külvik, Ragne Teravä.

Vanem vanuserühm

• I auhind: Kaarel Vaidla, Tuuli Reinsoo, Maria Lee Liivak;
• II auhind: Taavi Tammekivi, Liisa Üüde, Iivika Saharov, Mari Muldmaa;
• III auhind: Alar Käosaar, Liia Vijand, Margit Haabsaar, Triin Paavel, Kadri Varula.

Ergutusauhind: Madis Kats, Heiki Järveveer, Kristin Vaik, Meril Kilk, Ave Lepik, Priit Tammeorg.

Lisaks autasustatakse mitmeid autoreid väärtkirjandusega.

Täname aktiivse osavõtu eest Kostivere Kooli, Saue Gümnaasiumi, Sillamäe Astangu Kooli, Simuna Kooli, Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi, Tartu Kivilinna Gümnaasiumi, Tartu Miina Härma Gümnaasiumi, Tartu Veeriku kooli, Tihemetsa Põhikooli, Ülenurme Gümnaasiumi ja Kaagvere Erikooli.

Autasude kätteandmise pidulik tseremoonia toimub laupäeval, 10. juunil kell 14.00 Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi saalis, Vanemuise tn. 42.  Kõik osalejad ja huvilised on oodatud!

Ingrid Rüütel,
esseekonkursi žürii esimees